Kirja pannud magistrantide kohtumisel kunstnikuga 28. mai 2014.a. Tiina Sillar.

 

ANU RAUD

 

1. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Minu lapsepõlves elas meie kodu lähedal ruumikujundaja Olga Maasik, kelle üks tütardest on ka tekstiilikunstnik - Maasike Maasik. Maasikese õde Aet oli minu hea mängukaaslane ja sõbranna. Vaarika ja Maasika tänav olid kõrvuti ja nemad elasid Maasika tänaval. Ema Olga pani oma lapsi tegema akvarelli ja joonistama ja kui mina nendega koos olin, siis mina ka tegin akvarelli ja joonistasin koos Aedaga, mispeale Olga Maasik soovitas minu emal panna mind kunsti õppima.  Mul tekkis huvi ja hakkasime käima joonistamas ja maalimas koos Aedaga. Märtsivaheajal tuli ta meile maale külla, võtsime metsa suured  vanad vineerkohvrid ja värvid kaasa - ikka kunstiga tegelesime!

Selleks ajaks kui ma 1961. aastal kooli lõpetasin, olin ma käinud juba ettevalmistuskursustel võib-olla kolm aastat. Tahtsin väga minna maali õppima, aga ei pääsenud.  Maali hinded olid väga head, aga joonistasin nii hoolega, et aktil kustutasin silma, kuni silma kohale tuli suur auk. Sain "kahe" ja kukkusin läbi. Ma olin väga õnnetu ja ema viis mind Krimmi lohutusreisile. Sõime seal viinamarju ja meloneid ning ma mäletan seda reisi väga hästi.

 

Kui reisilt tagasi tulime, läksin tööle ühte väikesesse vabrikusse, kus minu ristiema oli tööl plaaniosakonnas ja ta kutsus mind sinna kunstnikuks. Olin nii uuendusmeelne. Vahel isegi suutsin mõne punase loosungi siniseks rääkida, põhjendasin seda sellega, et ega siis töö pole punane, on ikka sinine ka. Töötasin selles vabrikus ühe aasta, aga siis hakkas Olga Maasik ütlema ja küsima, et kas ma tahaksin tekstiili õppida - et mul on värvimeelt ja  värvihuvi, saan värvidega tegeleda ning tekstiil on soe ja praktiline. Mulle hakkas see mõte meeldima.

Konkurss kooli oli omal ajal päris suur, aga läksin eksamitele ja sisseastumine läks ladusalt. Kuna mul  joonistamine oli nõrk ja järeleaidatav, olin käinud joonistamise eratundides Olev Soansi juures.

Mulle meeldis koolis väga-väga. Siis ma ei saanud veel aru, kui väga mul on elus vedanud, sest millegi muuga süvenev etnohuvi ja -kogumine ei oleks paremini sobinud kui tekstiiliga.

 

2. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Kui ma läksin õppima, siis ma väga austasin kõiki õpetajaid ja üliõpilasi, kool oli püha koht.

Oli tüüpiline, et kursusel õppis 3 inimest, viis oli juba väga suur kursus. Minu arvates see ongi enam-vähem paras ports Eesti-suurusele riigile. Õppima pääsesid need, kellele see eriala sobis -  pearaha pärast inimesi koolis ei hoitud ja  see oli ausam kui et mõnest hiljem tubli töötu saaks. 

Minu kursusekaaslased tekstiilis olid Sirje-Mall Reitav, alguses oli ka Vaike Kannistu (pragune Vaike Pääsuke - Tiit Päsukese naine, tema läks hiljem üle graafikasse), Regina Guli ja mina. Minu sõbrad olid Anu Soans (keraamik) ja Krista Kajandu (Moemaja kunstnik, tema tegi ka "Kevade" filmile kostüümid).

 

Mõned tudengid võib-olla käisid kooli kõrvalt tööl, aga mina tööl ei pidanud käima. Meie peres oli ka vahel tõsine rahapuudus, sest et ema-isa olid mõlemad vabakutselised ja juhtus, et rahad said täiesti otsa. Tol ajal oli elu vaesem ja vähenõudlikum. Kuigi praegu ka räägitakse vaesusest, siis nõudlikkus on hästi palju, sajakordselt tõusnud. Pensionärid kurdavad, et oi-oi kui vaesed nad on ja teise lause poole pealt hakkavad rääkima, et mina käsin Portugalis ja mina Hispaanias. Sellised asjad ei tulnud omal ajal kõne allagi - olid rõõmus, kui said jõuluks uued dressipüksid, käisid nendega kolm aastat ja olid ikka rõõmus.

 

Minu kurusekaaslastel oli ka vahel elu väga napp ja vahel ikka nälg näpistas. Koolis oli söökla olemas, seal olid mõõduka hinnaga päris head toidud ja sai valida taskukohasema toidu.  Mina elasin tollel ajal kodus vanemate juures, süüa sain ja kursusekaaslastele pakuti ka kui nad külla tulid. Elati napimalt, õpiti põhjalikumalt ja kooli kõrvalt töötamist oli vähem.

 

Meiega juhtus selline asi, et esimesel või teisel koolipäeval tuli meil kursusekaaslastega idee teha endale valmis kooli lõpuvein - see oli positiivne idee, mõtlesime kõik kooli ära lõpetada. Oli hästi ilus sügis ja palju pihlakaid. Võtsime kaasa suured seljakotid ja sõitsime bussiga Lohusallu. Järgmisel päeval kutsuti meid dekaani juurde ja pidime loengutest puudumise kohta aru andma. Meie rääkisime ausalt ära, et käisime oma lõpuveini jaoks marju korjamas.

Krista Kajandu elas Pärnu maanteel omaette ühetoalises korteris ja tema juures meil see suur-suur veinipudel mulksus. Me jõime viie aasta jooksul ära parasjagu niipalju, et kooli lõpuks oli igaühele üks puidel veini. Ikka iga kord tähistasime kui mõni eksam tehtud sai. Hea vein oli - pihlakavein - ja õnnestus hästi!   

 

Kui ma Kunstiakadeemiasse läksin, siis enne seda oli rektoriks olnud Friedrich Leht . Kui mina õppima läksin, siis oli rektoriks juba Jaan Vares.  Enne tema tulekut siis lauldi, et kõik lehed langevad, miks ei lange Friedrich Leht? Varese ajal oli üks tubli majahoidja Garibaldi. Temal olid kassid ja ta valvas maja. Vahel magasid tema kassid vahast õunte vahel natüürmordiseadeldistes. Garibaldi tegi igasuguseid vajalikke töid. Kord oli range ja õpilased pidid kell 11 õhtul peolt koju minema. Jaan Vares  ütles Garibaldile, et las noored lõbutsevad ja võivad kella kaheni peol olla. Tema sai aga pisut teistmoodi asjast aru ja kell üksteist seisis ta risti-põiki uksele ette ning teatas, et enne kella kahte ei tõsta ükski inimene siit oma jalga välja!

 

Meie kateedrijuhataja oli Natalie Mei. Ta oli oli suur ja paks ja naeris kõva häälega. Omal ajal oli nii, et terve kateeder, kõik õpilased ja õppejõud, pidid käime röntgenis. Natalie Mei tuli sealt tagasi ja muudkui naeris. Ruum oli pime ja kui ta läks rõntgenimasinate vahele, siis arst ütles, et ikka ühekaupa tulge!

 

Natalie Mei järel tuli kateedrijuhatajaks Mari Adamson, kes minu arvates sobis väga hästi sellele kohale - ta oli elav ja jõuline. Ta tegi asju südamega, tema ajal oli hästi huvitav õppida ning minu jaoks oli ta suur eeskuju. Ta kutsus mind oma maakoju Lohusalusse ja püüdsin teda jõudumööda aidata, eriti hiljem kui mul auto oli, käisin tal abiks. Mari Adamson kutsus mind alati oma vaipadele nimesid panema. Kui vaip sai valmis, pani ta selle seinale. Kannutäis kohvi oli keedetud ja jõime koos kohvi.

 

Koolis olid ka meistrid, kes aitasid üliõpilasi väga palju. Kunstnikud - õpetajad aitasid kavandiga ja meistrid aitasid leiutada, kuidas seda teostada. Telgede ruum koos meistritega oli hästi oluline.

Mäletan, et Tiiu Arukask oli pärit Viljandist - hiiglavahva ja üliõpilasesõbralik. Omal ajal oli palju nappust ja vaesust ning tema igal hommikul kaapis kaalikaid ja porgandeid ja pani vette, et üliõpilased ei peaks nälga tundma. Nette Liivak oli suurest talust, hoidliku ja praktilise meelega, õppinud soome telgedel ja Soome käsitööõpetajatelt. Tema mõjutas meid kindlasti oma sõbraliku olekuga.

 

Suured mõjutajad olid need, kes andsid suuremaid teoreetilisemaid aineid - kunstiajalugu, joonistamine, maalimine. Joonistasime iga päeva kaks tundi, alustasime hommikul kell kaheksa. Maalimist oli kaks korda nädalas, neli tundi korraga. Joonistamise õpetajad olid väga erinevad ja huvitavad - Alo Hoidre, Aleks Kütt, Olev Soans, Ilmar Linnat, Imbi Ploompuu. Aleks Kütt näitas, et inimene on tahuline ja kuhu teha varjud. Olev Soans õpetas lihaseid, liigeseid ja anatoomiat, temaga pidime tegema   luudest-kontidest pulgajukude visandeid. Maaliõpetajatest meenuvad Märt Bormeister - unustamatu, abivalmis ja rõõmsameelne, abistaja -  sahmerdaja  ja õpetaja. Meenub ka Ilmar Linnat. Tagasihoidlik ja tasane ning väga kultuurne oli Agu Pihelga (Helga Pihelga, Kristjan Raua tütre mees).

 

Rääkides veel suurematest mõjutajatest, siis Leo Soonpe andis mulle kunstiajalugu. Meenuvad ka Leo Gens, Helene Kuma, Jaak Kangilaski. Boris Bernstein luges esteetikat ja eetikat, tema oli väga-väga huvitav. Tol ajal oli õppeainenea ka marksism-leninism ning ka seal olid toredad õppejõud - Ilmar Takkin. Apolloni Tšernov. Apolloni oli jahi ja mere fanaatik ja käis jahiga merel sõitmas. Ega me seda ainet ju õppida ei viitsinud, aga ütlesime talle, et oioi kui saaks ikka jahiga minna sõitma, läksime merele eksameid sooritama, ostsime veinipudelid ka kaasa ja meil läks alati väga hästi!

Erinevad õppejõud andsid igaüks oma parima ning õpilastel oli võimalus kellestki rohkem vaimustuda ja mõjutatud saada. Kõik mõjutasid omamoodi erinevalt ja hästi toredad olid loomingulised suvepraktikad.

 

Tol ajal oli Kunstiakadeemial Vääna-Jõesuus oma maja, suur kahekordne suvila. Seal oli tore elada ja olla. Võeti kokk, kes tegi kõigile süüa, õppejõude oli mitmeid kaasas - joonistus- ja maaliõpetajad. Kohe peale hommikusööki läksime maalikastid kaasas, puid ja loodust joonistama.

Modellidele oli hinnakiri - kui palju maksis portree, figuur või akt. Seal oli üks tore ja kaval vanamees, kelle lehma me joonistasime. Tema kauples oma lehmale akti hinna, küsides, et kas tema lehmal on püksid jalas, lehm ju paljas kui porgand?

Tegime seal ikka ulakust ka. Mängisime pudelikeerutamise mänge ja jõime veini. Meie joonistuõpetaja Konstantin Mihhailov oli kähiseva häälega ja oli pahane, et ta ei saa magada, sest õpilased kogu öö tümpsutavad ja keerutavad pudeleid. Eks me saime natuke pahandada, aga kõik kokku oli seal väga tore.

 

Kooli ajal olid meil huvitavad reisid. Käisime Ukrainas ja Valgevenes rahvakunsti praktikal. Ekspeditsioonid olid telkimisega, põnevad ja värvikad. Kaljo Põlluga olen ühe korra käinud ekspeditsioonil. Meister Smitiga sõitisme paatidega Arhangelskisse. Uuralites sõitsime Tšussovaja jõge mööda. Vahel mõni parv lagunes ära, aga ellu jäime. Hästi ilus ja huvitav oli ja vahvad matkad olid. Praegi käiakse välismaale, siis käidi ühele poole, aga see pool oli a huvitav ja metsik.

 

Päris palju tööd ja õppimist oli, aga see oli kõik hästi huvitav ja tore. Kõige raskem oli võib-olla teine kursus, kus oli tarvis kõige rohkem asju teha. Kui praegusega võrrelda, siis distsipliini ja töökust oli rohkem, õppimine oli sisukam ja pidi päris palju pingutama.

 

3. Kes olid Teie kolleegid ja mõjutajad loomingus ja õppetöös?

Erialaselt mõeldes meeldis mulle tolleagne süsteem palju rohkem kui praegu - kõik tuntumad tekstiilikunstnikud olid värvatud Kunstiakadeemiasse tööle - Natalie Mei. Mari Adamson, Mall Tomberg,  Merike Männi, Leesi Erm,  siis tulin mina, siis Maasike Maasik. Oli tore, et ühiselt arutleti ja otsustati. Kõigilt oli midagi õppida. Mall Tomberg oli väga tugev kunstnik ja õpetaja, ka tehnoloogliselt.

Õppejõude oli palju, nad vaheldusid ja maailmavaate poolest sobis minule kõige paremini Mari Adamson, kes sattus minule mitmel korral õppejõuks ja oli hiljem ka minu diplomitöö juhendaja.

 

4. Millal olite õppejõud EKAs; milliseid aineid õpetasite?

1972 aastal kutsus Mari Adamson mind tekstiilikateedrisse. Siis ma läksin Kunstiakadeemiasse ja  samal ajal ka aspirantuuri Ajalooinstituuti. Aspirantuur jäi pooleli, kuna sel ajal oleks olnud Moskvas väga keeruline rahvakunsti kaitsta.

Alates 1972 aastast siiani olen ma igal aastal andnud rahvakunsti praktikat. Talvisel ajal andsin erialakompositsiooni. Olen õpetanud gobelääni või piltvaiba ülesannet ja ruumikujundust, aga ka akvarelli ja tekstiiliajalugu. 

 

Praktikate ajal hakkasin ma õpilastega mööda Eestimaad ringi käima. Varem oli nii, et õliõpilased viidi kohe Tartusse muuseumisse, õpetaja tuli korra kaasa ja näitas ära, kuidas muuseumis töö käib. Siis toodi asjad välja, pidime ise tööd tegema ja vahel oli see nii keeruline, et saanudki hakkama - aga vähemalt saime neid asju vaadata. Ma loodan, et minu ajal olid praktikad värvikamad ja toredamad.

Siinkäimine on nii olnud, et põhiliselt on minu enda ja Heimtali Muusuemi kogud ja käime ka Tartus.

Kunstiakadeemiast on tekstiili ja moe tudengid 1972 aastast igal suve olnudl minuga praktikal. Graafika käis, tegid bodyarti,  üks tudeng tegi kaheksakanna tätoveeringuid tagumiku peale, ma siis ka vaatasin ja kiitsin, et on tore küll!

 

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete oma loomingus kasutanud? 

Ma olen teinud piltvaipu - need on kasvanud välja Eesti pindpõimest ning kujunenud tunde- ja nüansirikkamaks.

Kohe peale kooli lõpetamist 1967 aastal, viisin esimest korda oma vaiba näitusele - selle võttis minult vastu Tui Koort (Jaan Koorti tütar). Seejärel sain Kunstnike Liidust ühele kavandile tellimuse ja olin väga rõõmus. Tallinna korteris oli meil kolmejaoline uks, sinna leiutasin raami ja tellisin selle meistrilt. Sellest ajast alates kudusin kogu aeg. Olin õppejõud, minu eiralatunnid algasid kell pool üks päeval. Hommikuti ja õhtuti kudusin. Vanasti tegin kõik tööd üksi, viimasel ajal on mul olnud abilisi, sest ühe vaiba valmissaamine on päris suur töö.

 

6. Kuidas on Teie looming ajas muutunud ja ajaga kohanenud? 

Ma arvan, et looming on muutunud vaid mingil määral. Kui arvatakse, et peab ajaga kaasa käima ja ühe suuna juurest teise juurde kargama, siis seda ma ei poolda. Inimese elu on nii lühikene, et kui oled oma suuna leidnud, siis pead seda edasi mõtlema, süvendama ja täiendama ning seda ma olen ka teinud.

Vaiba "Kodutuled" (1977) sain Kristjan Raua preemia. See vaip läks tol ajal inimestele väga hinge - talud olid ära kadunud, aga inimeste mälestustes olid need lapsepõlvekodud alles. Sain selle vaiba eest kolme preemiat, ja olin isegi natuke nördinud, sest arvasin ju oma teisi töid ka ilusad olevat.

Teine töö oli "Linnaöö" (1979), siis ma saingi aru, et rahvuslik motiiv on minu piltkirjaline tähestik, millega ma saan kõike väljendada ja edasi anda. Ma kirjasin vaipa oma mustritähestikuga, mis oli ammutatud rahvakunstist. Kaks kõige olulisemat asja minu jaoks on olnud loodus ja pärand - rahvakunstimustrid ja -ornamendid. 

 

7. Millega tegelete praegu?

Praegu teen näituseid. Minu viimane vaip "Pole kodus" on käinud erinevatel näitustel. Kudusin vaiba sel talvel. See vaip on natukene kurb, aga see puudutab mind isiklikult. Vaibal on üks vana uks ja ukse taga on luud, mis näeb välja nagu värviline rahvariide seelik. Ainult üks punane linnuke on ukse raudkoba peal. Vaiba nimi on "Pole kodus", luud on ukse taga. Tekst on juures: "Üks rahvas jättis kodu maha, pani luua ukse taha." Eestlaste äraminek on siin Viljandis niivõrd tajutav. Üks asi on lugeda lehest - aga Saaremaale sõites ei näinud ma ühtegi inimest, hea kui kahte metskitse näed, täiesti mahajäetud maa! See teeb hästi kurvaks, mõjutab ja tundub nii vale olema.

Räägitakse, et eestlastel ei ole tööd ja töökohti. Eestlase suurim tööandja on eluaeg olnud maa. Tee peenar maha ja ongi tööd - pead ju rohima! See ei ole ju tegelikult nii lihtne, aga kui keegi mulle vahel kurdab, et tööd ei ole, siis ma soovitan lehma võtta - sest ma ei ole veel töötut lehmapidajat näinud.

 

Minu vaipadel on palju tahtjaid ja tellijaid, aga ma ei ole jõudnud kududa, sest koormus on nii suur olnud. Tellimustööd tulevad nii eratellijatelt kui asutustelt. Mitmed tööd on ootel - Westholmi kool, kus ma käisin, ootab minu vaipa. Viljandimaal oodatakse ja tahetakse  minu töid, aga nad ei ole veel saanud. Võib-olla siis saavad, kui mul näitused läbi saavad.

Olen ostnud muuseumi ja rahvamaja ja kinkinud muuseumi riigile. See on praegu Eesti Rahva Muuseumi osa ja arvan, et see on parim variant, mis saab olla. Ma tahan, et muuseum ja seltsimaja areneks edasi ka siis kui mina enam ei jaksa.  Minu unistus on, et talu jääks loomeinimeste taluks, kuhu saaks tulla loominguga tegelema, teadustööd tegema, joonistama, maalima, pärandit korjama.

Ajal on aega küll, ainult inimesed kiirstavad ilmaasjata.

 

8. Kuidas hindate tekstiilikunsti ja -disaini hetkeseisu Eestis?

Ma elan maal. Omal ajal tundsin ja teadsin pimesi oma teiste kolleegide töid. Praegu ma ei ole üldse niipalju kursis, olen ja elan siin eraldi. Minu suhtumine on kindlasti päris eluga seotud. Igasuguses kunstis pean oluliseks veenvat annet ja seda, et oled ise selleni jõudnud. Üldistusosksus, hingestatus ja veenvus on need, mis mõjuvad - ja nii on kogu kunstiga.

Omal ajal tarbekunst püüdis ka väga kunst olla. Siis oligi nii, et näiteks kõveraks löödud labidat sa enam kasutada ei saa - kui tarve kaob ära ja kunsti ka enam ei ole, siis tuleb jama välja. Käsitöö puhul on hea, et kui mõni kinnas on mustri  või värvi poolest metsapoole, siis kinnast kanda saab ikka.

Minu jaoks tegemine tegemise või nalja pärast - seda saavad lubada endale inimesed, kellel on rohkem jõude- ja mängimise aega. Maal elades ja töötades ei ole aega teha tarbetut pulli ja ei taha ka.

Tekstiiliga on nii, et elame põhjamaal ja seda maad on hea soojemaks kududa.