EINIKE SOOSAAR

1. Millal õppisite EKA-s? Kas olete akadeemias ka õpetanud?

Õppisin EKAs aastatel 1990–1995.

2. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Minu ERKIsse asumise aeg oli Eesti taasiseseisvumise aeg ja küllap oli õhus üsna eredalt rahvuslikkust. Tekstiilikunst seostus minu jaoks rahvakunstiga. Küllap tunnetasin siin sidet esiemade ja traditsioonide ja kes teab mille kõigega veel. Pealegi tahtsin ma midagi ise oma kätega teha ja tekstiil pakub selleks sadu erinevaid võimalusi. Üheks põhjuseks olid ka kangasteljed – huvi katsetada, mida võimaldavad kõik need raami küljes olevad niidid ja paelad.

Küllap mängis otsustamisel veidi rolli ka keskkooli ajal ÕTKs valitud tekstiilimaalija ja -trükkali eriala. Sportlik hasart oli ka – kas ikka saan sisse.

3. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Sellest võiks ilmselt kirjutada raamatu, aga panen siia siiski kirja lihtsalt paar esimest pähe hüpanud kildu.

Meie õppisime üsna segasel üleminekuajal. Esimesel kursusel oli veel isegi mõningaid punaseid aineid. Millegipärast meenub kohe esimesel korrusel olnud akendeta tsiviilõppeklass oma plakatitega. Ka kehaline kasvatus.

Kõike seda, mida tänapäeva kunstnik või disainer lisaks oma loominguga tegelemisele veel peab oskama, meile ei õpetatud. Ei mingeid ettevõtluse aluseid või PRi ega muud säärast. Tegelikult vist oligi nii, et kui kooli astusime, siis oli elu meie ümber veel selline, nagu see oli seni kogu aeg olnud, ja kui sealt lõpuks väljusime, siis oli maailm vahepeal märkamatult pea peale pöördunud.

Meenub materiaalne kitsikus. Paljud asjad, mis praegu on poodides elementaarselt olemas, tuli siis hankida palju keerulisemaid teid pidi. Värve, pintsleid ja muid tööks vajalikke vahendeid käisime poolsalaja, olemata ise liidu liikmed, ostmas Kunstnike Liidu poest. Guttat keetsime bensiinist ja kummiliimist jne.

Ühe läänemaailma esimese ilminguna jõudsid meie õppimise ajal arvutiklassi mõned Macintoshi arvutid. Tänu Kadi Pajupuule julgen ma neid tänaseni puudutada. Meie eelmine arvutiõpetaja tutvustas meile ainult hiirt, mida sai liigutada, ja patsiga poissi, kelle poole pidi pöörduma, et see hiire tekitatud jälg välja printida.

Ühed teravamad ja ärevamad mälestused on seotud kindlasti augustiputšiga 1991. aastal. Sel ajal kui tankid Eestisse sõitsid olime meie esimese kursuse tudengitena Anu Raua juures etnograafiapraktikal. Raadiost kuulati kogu aeg ärevalt uudiseid ja ööd tundusid kuidagi eriti pimedad. Aga väga vaikne oli ka ja palju mustreid.

Kõiki õpetajaid pole mõtet ilmselt üles lugema hakata, sest küllap on need andmed olemas ka koolil. Erialaõpetajatest olid kindlasti olulisemad Mall Tomberg, Maasike Maasik ja Anu Raud. Lõbusamad ja huvitavamad ülesanded olid Kadi Pajupuul ja Lylian Meistril. Ja ilma teljeruumi meister Aino Mälivereta ei teaks ma kangastelgedest mitte midagi. Tänu Ainole võtsid mustad ja valged ruudud väga selge kuju.

Muudest õppejõududest legendaarseimad olid kindlasti Sergei Stadnikov, David Vseviov, Inge Teder, Ene Grauberg, Mart Kalm, Jaak Juske, Jaak Kangilaski.

Kuidas õppimise aega lühidalt iseloomustada ei teagi. Igal juhul oli see tore aeg. Kogu aeg oli huvitav. Pühendada nii palju aega iseendale kui siis, pole hiljem enam õnnestunud.

4.  Kes on olnud Teie kolleegid ja suurimad mõjutajad õppimise ajal ja loomingulises töös?

Õppimise ajal olid kindlasti suurimad mõjutajad juba eelpool mainitud õppejõud.

Kõige pikem koostöö on mul olnud Merle Suurkasega.

Merlega tegime palju aastaid koos kangastelgedel kootud sisustustekstiile, mis koondusid Lumm Tekstiili kaubamärgi alla. Kindlasti on Merle mulle palju õpetanud. Tänu sellele koostööle pööran ma kindlasti palju suuremat tähelepanu kiududele ja värvinüanssidele, oskan märgata ja hinnata õrnu, tundlikke asju.

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud? 

Materjalid alati naturaalsed. Tehnikad enamasti traditsiooniliselt kangastelgedel kasutatavad, aga loodetavasti veidi isemoodi nurga alt. Formaate ja mõõte on olnud tõesti seinast seina.

6. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga? 

Looming loomulikult muutub. Kõigepealt kohaneb inimene eluga ja vaatab, kas tema loomingust võiks ehk selles protsessis mingit abi olla. Mina olen jõudnud tekstiilist paberite ja arvutite juurde. See on ilmselt kohanemine aja ja selle muutunud nõudmistega.

7. Millega tegelete praegu?

Praegu kujundan erinevaid trükiseid. Suurema osa neist moodustavad raamatud. Tekstiil lipsab minu ellu hetkel väga põgusalt ja peaasjalikult enda tarbeks. Sügiseti tekib siiski vastupandamatu vajadus lõnga näppida.

8. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Miks?

Värske idee ja ideaalne teostus.