Kirja pannud magistrantide kohtumisel kunstnikuga 21. märts 2014.a. Jette Heinlo.

VIIVI-MERIKE MÄNNI

1. Millal olite õppejõud EKAs; milliseid aineid õpetasite?

ERKIs õppejõud aastatel 1978-1998. Tekstiili kateedris dotsent.

2. Kes olid teie kolleegid ja mõjutajad loomingus ja õppetöös?

Kateedri siseselt oli hea läbisaamine. Leesi Erm oli suurepärane käsitöömeister, Mari Adamson väga tugev kompositsioonis. Isiksused Maasike Maasik, Anu Raud. Kolleegideks olid Anu Raud ja Mall Tomberg.

3. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud?

Olin esimene, kes kudus mitteruudulisi vaipe – see oli tollel hetkel uuenduslik.

Materjalidest olen töötanud väga mitmetega, tihtipeale villaste ja sünteetiliste materjalidega. Tehnikatest on kõige lähedasemad gobelään ja maalimine.

Meenub küsimus õppejõud Mari Adamsonile: “Miks peab vaip ruuduline olema?” “Jah, peab!” vastas Adamson. Vaibad peegeldavad iseloomu, igal kunstnikul on oma käekiri. Mulle meeldib mängida värvidega. Gobelään on rahustav tehnika, kätetöö, mul on kududes hea olla ja kõik, mis ma teen, teen ise enda pärast. Algul on mõte peas, mille seejärel vaibaks koon. Parim aeg kudumiseks on valge aeg kevadel ja sügisel. Oma suved veedan ma maal.

4. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga? / Millega tegelete praegu?

Olen üle elanud kaks raskemat perioodi oma elus. Esimene neist 80ndatel, mil suri abikaasa ja Moskva loobus mitmest suurest tellimusest. Teine suurem langus aga 90ndatel. Uus aeg ei soovinud enam vaipu sisekujundusse, sama tendents siiani.

70ndatel ja 80ndatel tegin mitmeid suuri interjöörivaipu avalikesse ruumidesse. Nende hulgas Hotell Viru restorani vaip (1976), Olümpia Purjespordikeskuse kirikuvaip (1980) ja Von Glehni Lossivaip (1983). 

Kaks suuremat tööd 90ndatest on olnud Tallinna Linnavalitsuse vapivaip (1997) ja Tallinna Linnavolikogu vapivaip (2007). Koon endiselt vaipu, lisaks vaipadele teen ka klaasist ehteid, mille vahel tekstiil.

5. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

ERKIs õppisin kokku 6 aastat, joonistati väga palju, olulised õpetajad Alex Kütt, Olev Soans. Minu kursusel oli 16 üliõpilast. Mood ja tekstiil olid koos, üle aasta võeti Instituuti üliõpilasti vastu, mistõttu enne ERKIsse astumist õppisin ühe aasta ka Tartu Kunstikoolis.

6. Mida tekstiiliosakonnas tol ajal õpiti?

Palju tehti ruudulisele paberile kompositsiooniülesandeid, pidi kuduma miniatuurseid laudlinu jne, tegime palju „mõttetuid asju”.

Eredalt on ülikooliajast meeldejäänud suvepraktikad, kus joonistati ja maaliti väga palju, ning meeletu seltsielu oma estraadikavade, pidude ja esinemistega. Ülikoolikaaslased Lembit Sarapuu, Sigrid Uiga, Heinz Valk. “Meie täitsime oma elu maskeraadidega!” Pidudega liitusid nii PEDA kui ka Tartu Ülikool. Praktikatel käidi Narvas Kreenholmis kui ka Pärnu Linavabrikus.

Tudengeid oli kursusel enamasti 3, 5 oli väga suur kursus. “Tegime väga inspireerivaid ja põnevaid ülesandeid” Kateedri siseselt said õppejõud omavahel väga hästi läbi. 

***

Merike Männi abikaasa oli Kunstiinstituudi õppejõud, ta oli väga tark ja erudeeritud. 1962 sündis poeg Urmo ja 1963 sündis Ivari (disainer).

Peale ülikooli lõppu läks Merike tööle "Lembitu" moeateljeesse; hiljem “Punasesse Koitu”. Samal ajal kuulutati välja Eesti esimene vaibakonkurss interjööri. Merike osutus konkurssi võitjaks ning  selle aja suurim töö  - 21 m2 interjööri vaip läks EKP Keskkomitee ruumidesse. 

Huvitav kogemus oli Lühikese Jala Galerii sünd ja käima tõmbamine.

Nõukogudeaegne välissuhtlus piirdus põhiliselt Poola ja Soomega. Soome TEXO Ühingu kunstnikud käisid Eestis. Need kontaktid ja suhted on paraku kadunud.

Merike on palju reisinud. Eredamad reisid 70ndatel oli grupi tursmiekskursioon koos Heinz Valguga Indias; 1975 rahvusvaheline tekstiilibiennaal Lausannes. “Punases Koidus” töötamise ajal loominguline reis Dagestani.

Merike on siiani väga sportlik, kunagi sai võidetud isegi Eesti Rekord 50 m ujumises.