REET TALIMAA

1. Millal õppisite EKA-s? Kas olete akadeemias ka õpetanud?

1984 – 1990 – astusin ERKI-sse ja lõpetasin Tallinna Kustiülikooli tekstiili erialal. Ühe aasta olin ka akadeemilisel, sest esimene laps sündis meie peresse siis, kui olin teise kursuse tudeng.

2010 – 2012 magistriõpingud EKA kunstipedagoogikas, magistrikraad haridusteaduses

2005/2006 õppeaastal  - kirikutekstiili kursus tekstiili eraiala üliõpilastele.

2. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Mitmed tagantjärele ehk juhuslikena tunduvad asjaolud said toona otsustavaks, aga valik osutus heaks ja tudub mulle siiani õigena.

Ja kui nüüd avaramalt mõelda, siis arvan, et tahtmine kunstnikuks saada sündis palju-palju varem, sündis ajas, kui ma tekstiilikunstist veel mõelda ei mõistnudki, sest ma ei teadnud sellest veel midagi. Üks raamat oli minu lapsepõlves ja graafilised pildid Kadrioru lossi näitusel – Marju Mutsu looming puudutas mind väga sügavalt. Kõigepealt peab ju inimene taipama, et maailmas on selline võimalus – elada kunstniku elu.

3. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Õppisime segasevõitu üleminekuajal, olime selline lend, kellele riigieksamit ei tehtud, sest keegi ei teadnud toona, milline see peaks olema. Eeskätt puudutaski see segadus “punaseid” loeguid. Muus osas arvan, et saime hea hariduse, sest meil oli aega, meil olid head õpetajad ja sisuliselt ju peaaegu individuaalõpe – kursused olid siiski väikesed. Samas – ega ei seletatud palju, tegemise kaudu õpiti. Teha tuli palju ja me tegime. Tahtsime teha, tahtsime olla väga head.

Maasike Maasik, Anu Raud, Mall Tomberg, Kaie Tilk, meister Aino Mälivere – sellised väga head eriala õpetajad olid. Tegelikult oli neid rohkem, aga nimetatutega olid meie kursusel justkui tihedamad sidemed või siis tundub mulle nii.

Joonistustundidest meenutan Kaljo Põllut, üldkompositsiooni andis väga sümpaatne Malle Agabush. Üks väga särav õpetaja oli inglise keelt õpetav Mirka Kangilaski, kellega kohtusin taas teistkordselgi tudengiajal magistriõppes ja mul oli taas au kuuluda tema õpilaste ringi!

4. Kes on olnud Teie kolleegid ja suurimad mõjutajad õppimise ajal ja

loomingulises töös?

Õppimise ajal hindasin väga kõrgelt Maasike Maasiku pedgoogitööd, aga suurim mõjutaja loomingulises plaanis on olnud siiski Anu Raud, kellega koos töötasin hiljem ka Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas. Olime õppejõududena kolleegid 10 aastat.

Muide, kursusekaaslase Mare Kelpmaniga olime kolleegid Tallinna Kergetööstustehnikumis. 

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud?

Olen eelistanud looduslikke materjale ja traditsioonilisi töövõtteid. Mulle meeldivad linased kangad ja ma tean üht-teist linase kanga kudumisest. Mind on huvitanud ka sellised unustusse vajunud ja siis taasavastatud oskused nagu nõeltehnika näiteks. Villaseid vaipu olen ka kudunud, aga ma olen kogu aeg õpetanud, poolikult ei oska ma midagi teha, sestap on looming jäänudki vaeslapse osasse.

Tegelikult pean väga oluliseks sedagi, et mu joonistajakäsi oleks vaba ja akvarellipilk värske. Viimastel aastatel olen sellele tähelepanu ja aega pühendanud varasemast rohkem. Joonistusoskus ja maaliline tunnetus on nagu lauluhääl – inimese esmane ja kõige käepärasem väljendusvahed. 

6. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga?

Just hiljaaegu mõtlesin, et ma jõuan ringiga algusesse tagasi. Selles mõttes pole ma ei muutunud ega kohanenud. Olen enesekindlam ja rahulikum, tean, et kõik olulised asjad saavad tehtud, tühja-tähja peale aega ei raiska.

7. Millega tegelete praegu?

Elan oma elu kunstnikuna, teenin leiba kunstiõpetajana.

8. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Miks?

Ma arvan, et kõige olulisem on teadmine, et ma oskan oma kätega midagi teha, oskan kangast kududa algusest lõpuni ja tunnen, et ma tõesti armastan kõiki neid lõngakesi, mida ükshaaval vaipa põimin või kangaisse koon. Kudumine on väärtuslik aeg, protsess on sama oluline kui tulemus. Nii see lihtsalt on.