KADI PAJUPUU

1. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Ema Veevi Pajupuu oli moekunsti lõpetanud ja tegutses ka tekstiilikunstnikuna. Õde Liis Pajupuu õppis klaasikunsti. Mind huvitas küll skulptuur, aga miskipärast valisin siis ikka tekstiili, kui aeg tuli.

2. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

1981-1986. Õpetajd olid Maasike Maasik, Anu Raud, Mall Tomberg, Merike Männi, Kaie Tilk. Maasike Maasiku ja Anu Rauaga klappis töö kõige paremini. Kõige rohkem mõjutas mind vist osalemine Kaljo Põllu ekspeditsioonidel. Olin varem olnud selline, kes vältis ka klassiekskursioone. Ekseditsioonidel leidsin ennast seljakotiinimesena, kes väärtustab askeesi ja kaaslasi. Viimastel kursustel käisin ka kõrbematkadel, maailmataju vormus nendel reisidel selliseks, mida praegugi omaks tunnistan.

Palju nalja sai ka ERKI moeshow tiimis toimetades. Ühiskonnas oli stagnaaeg, aga EKA oli selline normaalne saareke. Mäletan, et mulle määrati korra isegi Lenini nimeline õppestipendium, rektor Jaan Vares ütles pärast, et keegi määrajatest ei tulnud selle peale, et ma polnud komnoor.

Meeldis, et joonistada sai palju. Sellest on siiani kasu. Õppejõudude tagasisidest oli ja on muidugi alati puudus.

3. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud? 

See on küll naljakas küsimus, tundub nii ebaoluline võrreldes järgmistega. Materjalid-tehnikad on olnud idee teenistuses. Mõned tehnikad on minu käe all arenenud teatud punkti ja siis tähenduse kaotanud. Gobeläänides meeldis mulle kududa ilma kavandita, ja käigult uusi otsuseid langetada.... kuni aastani 2013 kui kudusin seeria vaipu teise autori graafiliste lehtede järgi, siin kasutasin lausa tööjoonist.

Kudusin abstraktseid spoon(soomus)vaipu, kuni tuli igatsus kujutava elemendi järele, siis liitsin spoonvaibale siiditrüki ja hiljem digiprindi. Kui digiprint ammendus, asendas pliiatsijoonistus trükitud kujutise.

Spoonsoomuse tehnika kolis viltvaibaks.

Juba viimased 5 aastat aretan jõudumööda kudumistelgi. Olen kasuliku mudeliga kaitsnud 4 tekstiilivaldkonna leiutist.

4. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga? 

Suur osa minu tekstiililoomingust on jutustavad ja allegooriliste tegelaskujudega täidetud vaibad. Enamasti on teemaks Vana ja Uus Testament – olen kristlane ja luteri kiriku liige – või vaimuelu üldisemalt. Loomingule tõukajaks on inimsuhted – õnnetumad ja katsumusterohkemad ajad on loomingulises mõttes viljakamad.

Teine osa loomingust on sisustustekstiilid. Mõningal määral olen teinud aksessuaare. Minu firma on OÜ Kadipuu.

5. Millega tegelete praegu?

Teljel on uue põlvkonna leiutis: liugsuga, mille piivahesid saab moodulite kaupa muuta, neid mooduleid saab koos lõimedega ka pöörata ja teise kohta tõsta. Prototüübi ehitamiseks käisin Kultuurikatla Makerlabis, kus valmistati osa detaile CNC pingil. See tootearendusprotsess pakub suurt naudingut, kahjuks pole see töö, mis toidab. Elatan ennast ja oma peret küljendus ja kujundustöödega ja õpetan Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Loomingulises mõttes on koostööde periood, mis algas kunstnike kooslusest Loovala. Viimased neli aastat oleme näitusi ja koostööprojekte teinud koos graafiku ja videokunstniku Marilyn Piirsaluga.

6.Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või -disainis kõige olulisem? Miks?

Olulised on inimesed (kolleegid ja õpilased) ja nende tee lahendusteni. Rõõmustan nende edu üle, see pakub väljakutseid ja ajab kadedaks. Kõige olulisemaks pean koostööprojekte nt näitus OrnaMentaalne (Käsitööliidu algatus ja Monika Järgi ja Maasike Maasiku kuraatoritöö), Kärt Ojavee looming, Aet Ollisaare ja teiste kolleegide koostöö TKK mööbliosakonnaga, Emma Leppermanni kooslus.

Loomingust: Eva Jakovitsi tekstiilid, Monika Järgi disainlahendused, Maasike Maasiku vaibalooming.

Disainis pean kõige olulisemaks usaldusväärset partnerlust, looja vastutust, teise inimese vajaduste taju.

Kunstis pean kõige olulisemaks eneseohverduse määra ja pühendumist.

7. Kuidas hindate tekstiilidisaini hetkeseisu Eestis? Millised on ülemaailmsed trendid?

Usun, et see on võimaluste ja tegijate nägu. Mulle on sümpaatsed väiksemale tarbimisele ja hakkamasaamisele ja loovatele lahendustele väikestes kogukondades suunavad liikumised.

8. Millal olite õppejõud EKAs; milliseid aineid õpetasite?

Eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses. Õpetasin arvutiga seonduvaid aineid ja kompositsiooni.

9. Kes olid teie kolleegid ja mõjutajad loomingus ja õppetöös?

EKA kontekstis. Maasike Maasik on hea sõber üle aastakümnete. Väga pean lugu Piret Valgu pühendumisest ja ideerohkusest õppejõuna ja kahetsen, et Tarmo Mäesalu enam tudengeid ei õpeta.

Teiste erialade õppejõududest loen-kuulan võimalusel alati Kadri Mälgu, David Vseviovi, Kaido Ole mõtteid. TKK kolleegidest inspireerivad mind eriti Aet Ollisaare ja Katrin Trummi töö õppejõuna, pean üliväärtuslikuks osakonna mõnusat loovat õhkkonda – puudutab kõiki TKK kolleege. EKAga mul hingesidet ei ole. See nagu kadus koos majaga. Kui nüüd on lootus, et EKA kolib sokivabrikusse, siis vähemalt neid ruume, kus peale lõpetamist ise töötasin (suunamine oli Punasesse Koitu), tahaks küll külastada.

10. Kuidas on Teie professionaalne kogemus mõjutanud õppetööd osakonnas?

Erialase magistriõppe väljatöötamise algus jäi sellesse aega, kui EKAga seotud olin. Ise arvan, et sotsioloogi loengutsükli sissetoomine oli siis minu kõige õigem tegu. Ja omas ajas oli oluline Textuuride korraldamine – need olid tekstiilikate ekskursioonid tööstusettevõtetesse üle Eesti.