Kirja pannud magistrantide kohtumisel disaineriga 3. juuni 2014.a. Rita Assor.

 

KÄRT OJAVEE

 

1. Mis mõjutas Sind eriala valikul?

Teadsin üsna varakult, et tahan õppida Kunstiakadeemias. Peale põhikooli tulin Tallinna Kopli Kunstikooli, et valmistuda Kunstiakadeemia sisseastumiseks.

 

Samas, lõplik eirala valik oli minu jaoks juhuste kokkulangevus. Plaanis olnud moe õpingute asemel astusin hoopis tekstiilidisaini erialale.

 

Juba esimestel õppenädalatel tundsin, et see on sobiv eriala, palju huvitavam kui olin arvanud. Esimesel kursusel tegelesin rohkem rõivastega, hiljem materjaliga laiemalt. Leidsin enda jaoks õige eriala, mis on aluseks väga paljudele teistele valdkondadele. Otsustamise momenti minu eriala valikul ei olnudki, kõik läks omasoodu.

 

2. Kuidas iseloomustaksid oma õppimise aega? Kes olid Su õpetajad?

Avakursus oli Kadi Pajupuuga, kes andis vahetuid tunde, kus pidime kohapeal loominguliselt lahendama “kiirülesandeid”. Need harjutused ei olnudki suunatud konkreetsetele ja selgetele tulemustele, kuivõrd aitasid analüüsida protsessi ja õpetasid põhjendama tehtud valikuid. Need olid inspireerivad ülesanded. Näiteks, muu hulgas pidime kujundama salli Mark Rothkole.

 

Balakalaureuse õpingutest jäid meelde Liina Siibi põnevad loengud. Ta rääkis videokunstist, kunstist üldisemalt, semiootikast ja tähendustest. Näiteks, analüüsisime ühes tunnis PJ Harvey videoid – otsisime erinevaid märgilisi tähendusi. See kõik innustas kontseptuaalsemalt mõtlema.

 

Õpingute aeg oli muidugi põnev, sai katsetada erinevate teemade ja tehnikatega. Kunstiakadeemia hoone oli siis Gonsiori tänaval ja sealne ühtne maja soodustas mõnusat segunemist teiste erialadega. Veetsin palju aega koos graafikute, arhitekstide ja maalikunstnikega.

 

Minu enda kursusel oli viis väga erinevat karakterit. Me pigem täiendasime teineteist, mingit konkurentsi ma ei mäleta.

 

Hiljem magistratuuris tekkisid uued suundumused, seoses ka osakonna juhataja vahetusega. Kui bakalaureuse õpingute ajal sain teatava baasi kunstnikuna, siis magistrantuuris õppisin tundma disainerlikku lähenemist. Tunde andsid Edina Pärn ja Tarmo Piirmets, kes julgustasid ülesannetele lähenema kriitiliselt ja väljaspoole mugavustsooni, me ei tegelenud nii palju vormiga, kuivõrd sisuliste küsimustega.

 

Minu esialgne protestivaim disaini suhtes lahtus, leidsin sellest hoopis inspiratsiooni, lähenedes ülesannetele läbi probleemi. Tegin näiteks rõivakollektsiooni, mille puhul mõtlesin moetööstuse tsüklile ja sellele, kuidas rõivad ajas muutuvad. Mõtlesin, et kulumine võiks olla rõivastesse juba algselt plaanitud... ja mis neist siis edasi saaks. Huvitav oli lahendada disainiülesandeid, mis ei lähtunud niivõrd endast, vaid tulid kuskilt laiemalt.

 

Nutitekstiilideni jõudsin, kui tegin bakalaureuse lõputööks interaktiivse gobelääni, mis valmis koostöös Tallina Tehnikaülikooli tudengiga.

 

Samal, 2004.a. oli ISEA festival Tallinnas ja Helsinkis. Selle raames korraldati workshop, mida juhendas Katherine Moriwaki. Pidime seal ühe päeva jooksul katsetama pehmet elektroonikat - minu esimene kokkupuude selle valdkonnaga.

 

Kuna teema huvitas mind ja samal ajal plaanisid Mare Kelpman ja Martin Pärn osakonnas projekti “Arukate toodete disain”, olin õnnelik, kui mind assistendina sinna kaasati.

 

Samal ajal hakkasin vaikselt juhendama ka esimesi kursusi ja töötubasid. Ülesanne tundus mulle vastutusrikkana ja lugesin samal ajal palju antud valdkonna kohta, et seda infot siis tundides jagada. Õpetamine õpetas väga palju ja olen tänulik, et mulle selline ülesanne usaldati.

 

Aitasin ka Sabine Seymore'i töötubade korraldamisel. Ühe workshopi juhendasime ka koos.

 

3. Sinu õpetamistöö EKAs – millal alustasid ja milliseid kursuseid oled andnud?

Alustasin õpetamist 2005.aastal, magistrandina. Kõigepealt andsin ettevalmistuskursuseid ja siis natuke elektrooniliste tekstiilide teemalisi kursuseid. Minu paralleelselt käsil olev magistritöö oli seotud kantava tehnoloogiaga.

 

Muidugi oli algus väga eksperimentaalne ja tulemused olid kohati isegi naljakad. Aga vaikselt hakkas endal pilt selgemaks saama ja toetudes varasemate kursuste kogemustele sain ühel hetkel sotti, mida oodata ja millele rõhku panna, et õppeaine tulemused oleksid esteetiliselt presenteeritavad ja et nad toimiksid ja töötaksid. Eesmärk oli, et üliõpilased õpiksid uusi teadmisi pehme elektroonika valdkonnast ning oskaksid viimistleda oma loodud toote prototüüpe ja esitleda usutavalt kontseptsioone.

 

Ülesanded püstitasin erinevad, eelnevalt Marega konsulteerides. Mõnikord oli ülesandeks valgus tekstiilis, teinekord interaktiivsed mänguasjad jne. Inspiratsiooniks vaatasime ühel kursusel nt. science fiction ja loodusfilme.

 

Viimastel aastatel olen teinud Jana Kadastikuga koostöös sotsiaalse disaini kursuseid ja läbi viinud töötubasid, mille eesmärgiks on disainida pehme lüliti. Viimasel ajal ei ole ma väga palju tunde andnud.

 

Mulle on alati meeldinud õpetada esimesele kursusele avakursuseid. Ilmselt naudin seda rohkem, sest see ei ole nii tehniline ja on mulle endale ka põnev – tulemused on alati ettearvamatud. Esimesele kursusele on vastutusrikas ja huvitav õpetada – värsked ideed ja võimalus õpilaste omavahelisi piire ka avada. Õpetamise juures näed kursuse lõikes, mis tüpaazhid on kokku saanud.

Õpetamine võimaldab ka ennast välja kiskuda mugavustsoonist ning harjumuspärastest maneeridest. Inimeste erinevad karakterid loovad sünergiat ja positiivset konkurentsiolukorda, samas on ka väga vaikseid kursuseid, mis omavahel koos ei toimi.

 

Praegu olen võtnud koolis õpetamisest pausi, et hiljem uute teadmiste ja kogemustega tagasi pöörduda.

 

4. Kes olnud Sinu kolleegid? Kes kõige rohkem mõjutanud loomingus ja õppetöös?

Mulle tuli just meelde üks meeldiv õppejõud bakalaureuse ajast, Ele Praks. Mõjus ka värskena ja vahetuna. Tegelikult oli iga õppejõud omamoodi mõjutajaks.

 

Kui osakonnas tööl olin, õpetasid seal Mare Kelpman, Krista Leesi ja Piret Valk. Mare oma jõulise karakteri ja laia ning avatud silmaringiga on olnud väga inspireeriv ja loomingule tõuget andnud õppejõud. Vestlused temaga on olnud inspiratsiooniks. Kooli ajal õpetas ta kudumistehnoloogiaid ja materjaliõpetust, aga meil on pigem olnud kollegiaalne kokkupuude hilisemast ajast.

 

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate oled läbi aegade kasutanud?

Õpingute jooksul olen saanud proovida väga mitmeid tehnikaid. Telgedel kudumine on olnud üks mu lemmikuid, ka trükkimine ja silmuskudumine. Silmuskudumine oma võimalustega meeldib mulle tehnikana tohutult, aga kooli ajal sealsete masinatega töö ei olnud minu jaoks. Päris tööstuslike kudumismasinatega ei ole õnnestunud töötada.

 

Viimasel ajal kasutan rohkem kaasaegseid tehnikaid, millele iga kord ise kätt külge ei pane. Praegu töötan rohkem arvutis ja osad katsed teen käsitsi. Loomulikult katsetan palju pehme elektroonikaga ning kõikvõimalike uute materjalidega.

 

Koolis meeldis väga teha reserv- ja põletustrükki. Põletus- ja söövitustrükk tunduvad siiani põnevad, kuid selle tehnika tulemusena eraldub suurel hulgal mürgist tolmu.

 

Veelkord, mulle väga meeldib telgedel kudumine, aga iga töö või projekti juures on minu jaoks huvitav koostöö. Mulle ei meeldi kõike üksi nokitseda.

 

Meriliniga olen mitmel korral koostööd teinud seoses erinevate katsetustega.

Varasemalt Tarmo Mäesaluga tegime samuti minu mäletamist mööda ühe projekti raames koostööd.

 

Shibori meeldis mulle samuti! Olen alati katsetanud voltimise tehnikaid. Sellest tulenevalt ka, kuidas rõivaeset saab voltida nii, et sellele tekiks korraga mitu erinevat funktsiooni. Tegin kunagi isegi kaftani, mida sai voltida burkaks. Aga see oli pigem kontseptuaalne teos. Kirg voltimise vastu sündis ka teatud oskamatusest teha lõikeid. Votlimine on olnud loominguline lähenemine minu jaoks lõigete tegemise asemel.

 

6. Kuidas on Sinu looming ja töö kohanenud ajaga?

Looming on igavesti pidevas muutuses. Ma arvan, et doktoritöö kirjutamise ja kaitsmisega olen teatud mõttes lõpetanud katsetamise etapi ja nüüd püüan teha aina rohkem reaalseid, elluviidavaid projekte. Mängulisust on mõnevõrra vähem.

 

Jagan oma tööd installatsioonideks ja toodeteks. Kunstiprojekte teen eelkõige enda jaoks. Kuna tehnikad ja tehnoloogiad, mida kasutan, on hirmkallid, siis rohkem kui korra aastas kunstiprojekti teha enamasti ei jõua.

 

Kui praktilist lähenemist eeldavad lähteülesanded vallandavad loomingulist mõtlemist, sest otsid vabadust, siis kunstiprojektide juures sünnib jällegi häid disainilahendusi. Üks ilma teiseta ei toimiks.

 

7. Kuidas professionaalne töökogemus on mõjutanud Su õppetööd?

Õppetöö on alati rohkem mäng, kui päris elu. Õppetegevus on suuresti mugavustsoon.

 

8. Millega tegeled praegu?

Hetkel tegelen kolme näitusega (Londonis, Tilburgis ja Kyotos). Teen mitmeid tellimustöid, Kaunu ja KO!d.

 

KOIs on valmistooted, mis nõuavad pidevat tegelemist ja lisaks tellimusprojektid. nt. disainin teisele ettevõttele sarja tooteid. Jooksvalt tegelen ka katsetustega.

Nüüd peale doktoritöö kaitsmist toimetan rahulikumalt, isegi puhkan ja püüan mitte üle töötada.

 

9. Mis on Sinu jaoks tekstiilikunstis ja/või –disainis kõige olulisem? Ja miks?

Olulised on materjali kooslus ja tehnikad, mis võimaldavad materjalile anda nii palju erinevaid tähendusi ja varjundeid. Materjali taktiilsus ja multidistsiplinaarsed funktsioonid võluvad mind.

Kui tootedisaini puhul on tihti olulisem eseme rakendus, materjal ise jääb tahaplaanile, siis tekstiilikunst on kogemuslikum ja tunnetuslikum, materjali plaanis. Kõik mis kaasab inimese meelelist taju, on huvitav.

 

10. Kuidas hindad tekstiilidisaini hetkeseisu Eestis?

Näen tugevaid tegijaid, kuid vähe turul läbilöövaid brände. Kuna puudub tekstiilitööstus, võtab aega, et end jalule seada. Muutumas on tekstiilidisaini kuvand, valdkonda nähakse palju laiemalt. Tekstiilidisainerid, kes on esile tõusnud, loovad oma materjali, oma tekstiili. Tore on näha noori, kes on oma kaubamärgiga Eestist välja murdnud.

 

11. Millised on tekstiilidisaini trended ülemaailmselt?

 

See on üsna kompleksne küsimus, mida saab vaadelda erinevatelt tahkudelt. Ühed trendid on pinnapealsed, teised pikaajalisemad ja sügavad.

Suuremad trendid sõltuvad muutustest ka teistes majandusharudes; tööstuse arengutest ja keskuste liikumistest ühest piirkonnast teise; loomulikult teaduse ja tehnika arengust, regionaalsetest arengukavadest jne. Need ja mitmed muud aspektid on väga jõuliselt omavahel seotud.

Kui pinnapealselt vaadelda, siis mõned trendid käivad ikka teatud ringluses, kümnendist kümnendisse, sellega lähme paratamatult kõik kaasa.

 

Esineb kallutatud arusaamu. Näiteks on olnud trendikas kasutada naturaalseid looduslikke materjale, sest seda on peetud ökoloogiliseks. Vastuoluline on sealjuures, et loodustsäästvad on just nimelt ümbertöödeldud materjalid, seal hulgas näiteks plastikpudelitest ümbertöödeldud polüester tekstiilid.

 

 

Ma arvan, et disaineri vastutus on laiemalt analüüsida neid protsesse. See aitab ette näha ka trendide liikumisi.

 

Minu jaoks on huvitav näiteks tendents, et tarkvaralahenduste kesksetest arendustest on tagasi liigutud materjalide ja esemete juurde, mis ühilduvad mobiilirakendustega. Siin on jällegi oluline läbi mõelda, kuidas see kasutajat mõjutab, millised muutused sellega üldisemalt kaasnevad, mis on materjali roll selles, kuhu suunda triivib tootmis- ja arendus keskus – küsimusi on mitmeid.