EHALILL HALLISTE

1. Mis mõjutas Teie eriala valikut ja miks õppisite tekstiilikunsti?

Minu vanaema oli hea värvimeelega osav käsitöötegija. Lapsepõlves vanavanemate talus viibides olid minugi silma all villavakad, kraasid, vokid, kangaspuud. Vanaema Sophie oskas nende toel ikka midagi nägusat valmistada. Ka õmblusmasin oli tihedalt töös. Muide, selle õmblusmasinaga palistan praegugi oma autorivaipu. Ka minu ema sai õpetust omaaegses nn pruutide koolis Tallinnas kangakudumise erialal. Nõukogude ajal ei hinnatud neid oskusi ja tööd ta sellel alal ei saanud. Minule tundus tekstiilimaailm nii ligitõmbav ja tekstiilikunsti õppima minek esmane valik.

2. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Mäletan oma tekstiilistuudiumi küllalt päikselisena. Õppejõud olid valdavalt isiksused ja hinnatud kunstnikud. Üldainete õpetus oli nõukaaegne, kuid ideoloogilist orienteeritust ei surutud peale. Erialas valitses väga nõudlik ja tõsine suhtumine. Tuli teha palju algkavandeid vastavas semestris ja hindamiseks lihvida formaati parimad neist. Joonistamine ja maalimine on iga kunstiõpetuse baasosa. Sellega läks stuudiumi lõpupoole eriti uhkesti. Joonistamise õppejõuks tuli Tiit Pääsuke. Hinne tõusis koos tujuga neljalt viiele. Ta kohe oskas meid tööle panna ja kuidas mulle ta maalid mõjuvad - jätkuvasti. Maalimise õppejõuks saime Uno Roosvalti. Südamlik ja leebe õpetamisviis tõi akvarellidesse hingamist, valgust ja isikupära.

Minu diplomitöö "Vaibaseeria Eesti Energia (Põhja Kõrgepingevõrgud) puhkeruumidesse" juhendaja oli Mall Tomberg. Ta oli suurepärane inimene ja nõudlik õpetaja. Fantastiline kavandaja ja vaipade looja (näitus "Klassikud" ETDM-s). Meid õpetas ka kateedrijuhataja, maailma näinud väärikas Mari Adamson. Ruumikujunduse semestril saime tunda Leila Pärtelpoja entusiastlikku pühendumust. Kangarakendust õpetas algul Nette Liivak, hiljem Kaie Tilk, mõlemad leebelt nõudlikud.

Suure panuse minu vaibakunstnikuks kujunemise teel andis Lea Walter, kelle juhtida oli kombinaadi ARS dekoratiivkudumise ateljee kunstiline pool. Ta oli tõeline daam. Ilmeksimatu maitsega. Südamlik ja diskreetne inimene. Minu ARS-i aastad koosseisulise kunstnikuna (1978 - 1994) olid suurepäraseks eriala täienduskooliks. Vahetasime Lea Walteriga kirju pea tema eluõhtuni ja rääkisime telefoniga elust ja erialast.

3. Millal õppisite EKAs?

Õppisin EKA-s, tollal ERKI, 1971-1976 tekstiili erialal. Õpetanud seal kahjuks ei ole.

4. Kes on olnud Teie kolleegid ja suurimad mõjutajad õppimise ajal ja loomingulises töös?

Meie lennust tegelen gobelääniga ainukesena, kursuseõde Kersti Pukk elab meie, erialakolleegide, mälestustes koos oma vaipadega. Koostööks vaibakunstnike vahel on vast ülevaatenäitused. Ka nõndaöelda sõprusgrupid, kes näituse kooslusi korraldavad. Olen koos näitusi teinud Ene Parsiga ja Ülle Raadikuga. Mõne korra olen olnud kutsutud rühmituse "Vaba Tahe" sõprade ringi. Soolonäitusi olen valdavalt üksi teinud.

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud? 

Ise ka ei usu, aga on nii, et olen gobeläänist ära elanud. ARS-i aastatel kavandasin ka hulgaliselt žakaarkangaid. Muuhulgas Rahvusooper Estonia eelmise lavaeesriide. 

6. Millega tegelete praegu?

Tegelen ikka gobeläänide kavandamise ja põimimisega. Hetkel otsin ainest suurnäituse SADA tarvis.

7. Kuidas on Teie looming ja töö ajas muutunud? 

Muutused tulid vabadusega. Lühikese Jala Galerii ühe osanikuna püüan luua vaipu, mis looksid mingi meeleolukuvandi inimesele väljast. Kui jaapanlane rullib kodus lahti minu vaiba, võiks talle jääda meeldiv mulje galerii külastusest ja üldse Eestimaast. Näitusetöödest huvitab mind jätkuvasti seisund, väli, aura. Seega siis veel üks võimalik maailm...

8. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Miks?

Tähtsaim on pühendumusega kasvatatud meisterlikkus. Ma ei usu nn ühepäevaprojektidesse