Kirja pannud magistrantide kohtumisel disaineriga 26. mai 2014.a. Jette Heinlo.

MARE KELPMAN

1. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Lõpetasin esmalt Tartu Kunstikooli, kus oli tugev maaliõpetus ning õpetajad eeldasid, et lähen edasi maali õppima. Pere loomine tekitas pausi ja nii kerkiski teemaks hoopis tekstiil. Olen sünnilt saarlane ja nii kaua kui ma end mäletan, olen kudunud, tikkinud ja õmmelnud. Tekstiili eriala valimine oli sellele justkui loomulik jätk.

Mul oli huvi kaasaegse maalikunsti vastu ja kooli läksin ambitsiooniga saada tekstiilikunstnikuks, mitte niivõrd disaineriks. 

2. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Osakonnas õpetasid Mall Tomberg, kes oli ka osakonna juhataja, Maasike Maasik, Anu Raud, Merike Männi  ja Kaie Tilk. Olen tänulik kõigile. Õppeaeg kestis 5 aastat, semestrid olid pikemad ja jõudeaega ning seltsielu oli justkui rohkem. Vaibalooming ja näitustel esinemine oli highlicht, meid koolitati kunstnikeks, mitte disaineriteks. Lõpetasin 1990.aastal ja elu muutus pärast seda ning väga palju tuli kiiresti juurde õppida.

3. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud? Kuidas on Teie looming muutunud ja kohanenud ajaga?

Ma ei ole kunagi peavooluga kaasa läinud. Tähtsaim oli tekstiiliõpetuses 80ndatel gobelään ja võib-olla just sellepärast ei tahtnud ma seda teha. Mina olin isepäine ja tahtsin midagi muud, mul puudus vajadus end gobeläänis väljendada. Gobelään oli muutunud justkui normiks nõukaajal, tehnika võimaldades teha suuri tellimustöid ühiskondlikesse hoonetesse. 1990-ndatel oli elu muutunud avatumaks.  

EKA-s õppides tegin palju käsitrükki, katsetasin erinevate trükitehnikate ja -võtetega. Hiljem olen enda jaoks avastanud kudumise võimalused.

Olen alati katsetanud uusi materjale ja tehnoloogiaid, olen miksinud vana ja uut. Innustasin alati ka tudengeid uut avastama ja katsetama. 

2007. aastal tegin laserlõikes sisustuskangaste kollektsiooni.  Kangad olid inspireeritud vanadest tikandimustritest. Kokku said esiemade mustrid ja innovatiivne tehnoloogia, mida Eestis ei olnud tol ajal veel tekstiili lõikamiseks kasutatud.

Ma ei ole Eestis palju ülevaatlikel tekstiilinäitustel osalenud. Meeldib töötada uute, endale olulise kontseptsioonidega ja teha pigem isiknäitusi või kollektsioone. EKA-s osakonda juhatades oli ajaressurss väga piiratud ja loomingulisus väljendus pigem tudengitele arendavate projektide väljatöötamisel. 

4. Millal olite õppejõud EKAs; milliseid aineid õpetasite? Kuidas on Teie professionaalne kogemus mõjutanud õppetööd osakonnas?

Lõpetasin kooli 90ndal aastal. Esialgu jäin vabakutseliseks, aga üsna varsti kutsuti mind mitmesse kohta õpetama.

EKA-s õpetasin külalisõppejõuna alates 1994. aastast. Juhendasin magistrande, viisin läbi erinevaid workshope ning õpetasin aineid, mis olid seotud uute materjalide, tehnoloogiate ja trendidega.

1998.aastal loodi EKA juurde Rakenduskunsti Kolledž, mis toimis kuni 2004.aastani ja oli mõeldud vene keelt emakeelena kõnelejatele nn integratsiooniprojektina. Seal oli kokku 5 eriala, üks osakond ka mood ja tekstiil, mida mul paluti juhtima hakata. Koostasin õppekava, hankisin seadmed, mis hiljem läksid EKA moe ja tekstiili osakondadele. 

2003. aastal EKA tekstiilidisaini osakonda professorina juhtima asudes oli mul mitu eesmärki: kaasajastada õppekava, parandada töötingimusi, laiendada tekstiilitudengite võimalikke töövaldkondi, luua kontakte tekstiiliettevõtlusega ja avardada tudengite maailmapilti läbi rahvusvaheliste projektide.

Osakonnas ei olnud seadmed ega töötingimused muutunud võrreldes minu õpiajaga. Maailm aga oli muutunud ja kaasaegset õpetust ei olnud võimalik läbi viia vananenud seadmetega. Oma tööaja jooksul vahetasin välja kõik seadmed ja töövahendid ning hankisin uusi kaasaegseid töövõimalusi pakkuvaid masinaid.

Toimusid esimesed sotsiaalse disaini projektid ja interaktiivse tekstiili ained. Toimus palju rahvusvahelisi projekte ja välisõppejõudude töötubasid. EKA siseselt algas koostöö tootedisaini osakonnaga.

5. Kes olid Teie kolleegid ja mõjutajad loomingus ja õppetöös?

Mõjutajaks on kindlasti rahvakunst laiemalt, kuigi see ei pruugi minu loomingus otseselt nähtav olla. 

Käisin iseseisvalt tihti Peterburi (Leningradi) etnograafiamuuseumis erinevate rahvaste etnograafilisi mustreid joonistamas. Siis ei olnud internetii ega raamatuid.

Õppimise ajal vaimustas mind Kihnus etnograafiapraktikal oldud aeg ja sama mõju nägin hiljem ka oma tudengitel. 

Ma ei ole kunagi soovinud rahvakunsti kopeerida, mind vaimustab pigem nende tööde kaudu kõnelev eneseväljendus ja ajastu lugu. 

Vaimustusega avastasin 90-ndatel enda jaoks Jaapani disaineri Reiko Sudo ja Hollandi disaineri Ulf Moritz loomingu. 

Mul on olnud rõõm nende mõlemaga ka tutvuda ja workshopil osaleda. Köidab ootamatus, väljakutse esitamine materjalidele ja tehnoloogiatele.

6. Millega tegelete praegu?

Praegu tegelen ma loominguga. Ja asjadega, mis mulle meeldivad.

Mul on omanimeline tekstiilistuudio, kus teen oma kollektsioone, tellimustöid, koolitusi. Tekstiilid koon tööstuslikel masinatel Soomes. Mulle väga-väga meeldib seda teha! Minu jaoks on see kõik hästi põnev. 

Olin interaktiivsete tekstiilide nn maaletooja, EKA-s alustasin 2005 “Arukate tekstiilide” projektiga. Praegu olen vastupidisel seisukohal ja vilkuvad, sosistavad jm tekstiilid ei paku mulle huvi, sest tõelist arengut saab tagada vaid töötamine meeskonnas koos erinevate spetsialistidega. Tajun, et inimesed vajavad teatud turvatunnet ja vintage sugemetga lapsepõlvest tuttavlikud naturaalsed tekstiilid sobituvad oma kontrastsusega tänapäeva kiiresse ellu väga hästi.

Roheline mõtteviis on mulle oluline, ka kauakestvus. Tean, mis materjale kasutan, ma valmistan oma asju nii, et kontrollin kogu protsessi.  

7. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Tekstiilidisaini hetkeseis?

Tekstiilidisain on nii mahukas mõiste. Kõrgtehnoloogiliste materjalide kiire areng jätkub. 

Samas muutub lokaalsus üha tähtsamaks, just väikeste disainerbrändide puhul. 

On tore, et Eestis on tekkinud erinevaid disainerite väikeettevõtteid. Kahjuks neid väärtustatakse vähe.