PEETER KUUTMA

1. Millal õppisite EKA-s? Kas olete akadeemias ka õpetanud?

Õppisin Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis 1961 – 1966/67. Olen õpetanud ühel aastal üheksa-kümnendatel tekstiilikateedris kompositsiooni ruumitekstiilidele.

2. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Valisin tekstiilieriala selle kateedri juhataja Natalie Mei soovitusel, kes oli näinud minu visandeid.  Noorena oleks võinud õppida ka teistes kateedrites – alustada õpinguid. Tekstiili erialal sain väga kiiresti maigu suhu. Alustasin viimastel kursustel kavandamisega Tallinna Kombinaadile “ARS”. 

3. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Minu õpetajad on olnud Mari Adamson, Leesi Erm, Mall Tomberg. Lisaks Leila Pärtelpoeg, Ilmar Linnat ja palju teisi. Õppimisaeg oli väga värvikas. Minu kursusekaaslased olid ANK – 64 inimesed, väga aktiivsed kunstitudengid. See aeg oli moodsa kunsti lavale tulemise aeg. Kunstiinstituudis korraldati kaasaegset kunsti tutvustavaid loenguid. Alustati aktiivse näitustegevusega. See tõmbas kaasa palju üliõpilasi – esinesin mitu aastat akvarellide ja guaššmaalidega suurtel näitustel. Aga hilisem edu erialal ei jätnud aega ja jõudu kujutava kunstiga tegelemiseks.

Mari Adamsoni looming on olnud mulle väga lähedane. Adamson-Ericu kunst on mind palju mõjutanud. Inimesena on olnud väga tähtis Leesi Erm, koolis reserveeritud õppejõud, hiljem väga soe ja sõbralik suhe endiste õpilastega. Olen temaga reisinud Soomes ja Lodži tekstiilitriennaalil 70ndate aastate lõpul Poolas.

Minu põhiline õpetaja on olnud sisearhitekt Leila Pärtelpoeg. Olen temaga töötanud paljudel objektidel – Tallinna Raekoda, Kadrioru lossi administratsiooni osa, Toompea lossi Riigikogu ruumid. Viimases olen ligi 10 aastat tegev olnud. Arhitekt Juta Lemberiga seob ka pikk koostööaeg. Suurem objekt on Kadrioru lossi administratsiooni osa renoveerimine.

4. Kes on olud teie mõjutajad loomingus?

Mind on mõjutanud mitmed kolleegid tekstiilikunstnike seast – nii Ellen Hansen, Lea Valter, Maasike Maasik. Palju olen saanud mõjutusi ka sisearhitektidelt, kellega algab minu sisustustekstiilide (trükikangad!) loomise üeriood – seitsmekümnendad aastad. Tookordne “ARS” omas suurt sisearhitektuuri (kujunduse) osakonda. Sealsed juhtivad arhitektid vajasid pidevalt nende objektidele kavandatud kangaid – Valter Pormeister, Maimu Plees, Maia Laul jne. Nende kunstnike nõudlikkus ja selge käekiri õpetas mind välja sisekujunduskangaste ja tekstiilide loomisel. Minu lähedased erialased kolleegid olid Leesi Erm, Lea Valter, Merike Männi, Liane Polberg jne.

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud? 

Alustasin oma kunstnikuteed akvarellide, graafika, pastellmaalidega. Paralleelselt kavandasin ja teostasin kangaid ja pannoosid kuumbatika tehnikas kuuekümnendate aastate lõpul. Minu esimene personaalnäitus 1968. aastal oli Kunstihoone all salongis Friedrich Reigoga – esitasime batikkangaid ja maalitud portselani. Hiljem lisandusid filmtrükikangad ja maalitud-koloreeritud sisustuskangad kohvikutele ja restoranidele. Alles kaheksakümnendatel hakkasin kavandama näitusetöid – põimetehnikas suuri seinavaipu. Kasutasin kombinaat “ARS”i dekoratiivkudumise ateljee võimalusi. Arendasin välja oma laadi kasutades kogemusi, mida olin saanud põrandavaipu kavandades. Selle perioodi lõpul on valminud kõige suuremad formaadid – seda küll gobelääntelgedel. “Virumaa valgus” (3,4x6m) Haljala rahvamajale, “Sidevaip” gobelään uuele Peapostkontori koosolekute saalile (3,5x7,2m), “Narva – mälestuste linn” (2x5m) jne.

6. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga? 

Olen püüdnud ajaga kaasas käia. Palju on aidanud kaasa tellijad – sisearhitektid. Olen sobitanud end tihti nende visioonidesse. Mind on kasutanud just need arhitektid, kellele on olnud sobiv minu raskepärane geomeetriline ja üldistav laad. Viimase 2013.a. märgilised tööd on olnud Narva Volikogu tellimus Venemaa Õigeusu Kiriku Patriarh Kirillile. Linn kinkis talle 2x2m suure rituaalvaiba, kus olid väga kindlad tingimused. Tegin ka ühe uue vaiba “Põhjatäht” (2x2m), mille ostis Tarbekunsti- ja Disainimuuseum. Töö oli galeriis “Vabadus” – 2013.a. novembris isiknäitusel. Lisaks suur põrandavaip samale muuseumile – arhitekt J.Siiraku kavandi järgi aastast 1933. Põimetehnikas vaip on 2,4x3,2m suurune. Tööjoonised, töö juhendamine, organiseerimine – see on OÜ Ars Vaibastuudio eksistentsi tingimuseks.

5. Millega tegelete praegu?

Alustasin 2014/15 õppeaasta õppetööd Tallinna Kunstikoolis (Kevade 4). Olen seal 0,5 kohaga joonistuse ja kompositsiooni õpetaja. Olen koolis olnud 20 aastat. Töökojas alustame eratellijale uut põrandavaipa (2,4x1,25m). Hakkan valmistuma 2015.a. näitusteks – jaanuaris näitus Kunsthoones (Tekstiil 100), veebruaris vaibakunsti ühisnäitus Riias, hilissügisel minu loomingu näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

6. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Miks?

Jaotan oma loomingu 2 eri leeri. Tekstiilid, mida kavandan kindlasse interjööri – peavad haakuma eelkõige ruumiga. Nad peavad toetama tervikut kui nad ei ole kavandatud ruumi üldlahenduse parandamiseks. Need tööd mida kavandan näitusele – neis peab olema jõud ja intensiivsus. Olen harjunud koostööga, pean lugu sisearhitektist, kes omab ruumist visiooni. Ühised lahendused on väga vajalikud.