RISTE LAASBERG

1. Millal õppisite EKA-s? Kas olete akadeemias ka õpetanud?

Õppisin 1992-1998. Õpetanud pole.

2. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Mind mõjutasid keskkooliaegsed kunstiõpingud Nõmme Noortemajas, kus esimeseks juhendajaks oli sisekujundaja Mai Krull. Samuti ehtekunstnikust ema Lia Tüür ja põhikooli käsitööõpetaja Eevi Vassil. Tekstiilikunst oli algusest peale mu esimene valik.

3. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Õppimise aeg oli pingeline, kuid huvitav. Meil oli väga tore kursus ja need neli aastat õpetasid meid headeks sõpradeks.

Meid õpetasid Kadi Pajupuu, Lilyan Meister, Maasike Maasik, Merike Männi jt. Läbisime esimese kursuse järgse praktika Anu Raua juures Heimtalis, mis oli vägev elamus. Kangakudumise praktikat juhendas teljeruumi meister Aino Mälivere, keerulisema sidusega kangaproove kudusime Elna Kaasiku juhendamisel. Tekstiilitehnoloogiat õpetas Kaie Tilk.

Magistrantuuri juurutamine oli sel ajal alles algusjärgus ning magistrandidega tegeles Krista Kodres. Teoorialoengutest on meelde jäänud Inge Tederi, Mart Kalmu, Juhan Maiste, Sergei Stadnikovi ja Ene Graubergi loengud.

4. Kes on olnud Teie kolleegid ja suurimad mõjutajad õppimise ajal ja loomingulises töös?

Mõjutaja on olnud Tiina Puhkan, sest tema oli eriala ettevalmistuskursuse juhendaja ning julgustas ja innustas palju. Samuti Kadi Pajupuu, kes oli esimene erialaõppejõud, arvutigraafika õpetaja ning hiljem ka mu magistritöö juhendaja. Loomingulises töös otseseid mõjutajaid polnud, kuid olen osalenud näitustel, mille on algatanud kolleegid – näiteks Peeter Kuutma on algatanud mitmed rühmituse Vaba Tahe näitused jne.

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud?

Olen seni kasutanud peamiselt gobelääntehnikat ja väikeseid ning keskmisi formaate. Materjalidest linast lõimelõnga ja erineva karmusega villaseid ning ka sünteetilisi ja puuvillaseid lõngu. Olen teinud ka mõned segatehnikas minitekstiilid (tikkimine, õmblemine, heegeldamine).

6. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga?

Olen teinud palju administratiivtööd – töötasin 14 aastat Kevade tänava laste kunstikoolis projektijuhina ja õppealajuhatajana – ja suutnud vaid vähesel määral selle kõrvalt loominguga tegeleda.

Tekstiilide loomisel olen seni eelistanud gobelääntehnikat, mille teostamisel ma väga vähe sõltun teistest. Tunnen ennast selles kõige kindlamalt ja arvan, et teistes tehnikates läheks mul sama kindluseni jõudmiseks palju aega.

7. Millega tegelete praegu?

Töötan osalise koormusega Lühikese Jala Galeriis ning püüan taasleida võimalusi tekstiililoominguga tegelemiseks.

8. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Miks?

Vastus sõltub sellest, kuidas defineerida tekstiilikunsti- ja/või disaini. Kui 1992. aastal Tallinna Kunstiülikoolis õpinguid alustasin, oli disain selgelt defineeritud kui tööstuskunst ning tarbekunst võis tähendada ainukordse teose loomist või siis väikeseeriate tootmist kunstniku enda poolt või teostaja poolt, kelle kunstnik või kunstitoodete kombinaat oli oma kavandite teostamiseks palganud. Nüüdisajal kasutatakse tegusõna disainima üsna vabalt ning see võib tähendada üksikeksemplari, väikeseeriat või tootmise vaatevinklist vähenõudlikku toodet suurtööstusele.

Loovisikuna on mulle kõige olulisem vabadus luua seda, mida suudan ja mitte keskenduda sellele, kuidas mu töö vastu võetakse või kas keegi üldse seda märkab.

Oluline on, et kunstnikke ja disainereid hinnataks ja väärtustataks Eestis senisest enam ja asutataks rohkem stipendiume, mis võimaldaksid loomingule pühenduda – ühiskond võidaks sellest. Sest praegune seis on kokkuvõetav sõnadega: Ilu on saamata jäänd. (Sellist väljendit ma kuulsin lapsepõlves ühelt muhulaselt, kelle aeda me olime vaatama läinud ja kelle lilled sel põuasel suvel kasvama ei läinud).