ERIKA PEDAK

1. Millal õppisite EKA-s? Kas olete akadeemias ka õpetanud?

Õppisin EKAs, tollases ERKIs tekstiili erialal 1981-1985.  Kolmandal katsel 33-aastasena õnnestus taas tudengiks saada ja astuda kohe teisele kursusele, sest kõrgharidus oli mul olemas. Olin nn teise ringi õppur, mis tollal polnudki nii tavaline nagu nüüd massikõrghariduse aegadel.

Viimasel kursusel tegi Anu Raud, kes meile tekstiilikunsti ajalugu andis, ettepaneku tema asemel jätkata. Võtsin pakkumise vastu teatud kõhklustega. Tuli alustada nullist. Huvi ja võetud kohustus kannustasid asjaga süvitsi tegelema. Pea iganädalased sõidud Tartust aktiivse kunstieluga Tallinnasse olid aga boonuseks.

2.  Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Ilmselt oli üheks eriala valiku mõjutajaks tekstiil kui materjal. Olin varakult ise õppinud endale riideid õmblema. Teiseks oli kunstikoolis minu lemmikuks maalimine ja mulle tundus, et vaibakunst on maalikunstiga mõnevõrra seotud.

3. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Olen pidev näitustel käia ja seetõttu olin kooli astudes oma õppejõududega tuttav nende tööde kaudu. Mall Tomberg, Maasike Maasik, Merike Männi olid minu otsesed eriala õpetajad, Anu Raud andis tekstiilikunsti ajalugu. Üldkunsti ainete õppejõududest meenutaksin eelkõige Kaljo Põllut ja Imbi Ploompuud.

Päevad olid tihedalt täidetud – tunnid, loengud, töö materjalis võttis tohutu aja. Kuna esimesel aastal tegin kaks kursust korraga, siis oli eriti pingeline. Pealegi läks I klassi poeg Tambet, kes pärast kooli tihti minu juurde koolimajja tuli. Kehalise kasvatuse tundide asemel käisin võimlemisrühmas.

Loomulikult toimusid kõikvõimalikud tudengipeod alustades rebaste ristimisega. Sellesse aega jääb ka esimene nüüdseks traditsiooniline moešou. Selle suurepärase idee algatajaks ja eestvedajaks oli minu meelest meie kursusel moe erialal õppiv Jelena Ljutjuk. Igatahes on just see esimene meelde jäänud kui väga ehe ja algupärane etendus. Hilisemad muutusid aga üha professionaalsemaks.

Märgilise tähendusega oli kindlasti kooli kohvik-söökla, kus  päeva jooksul sai käidud palju kordi, tihti ikka suhtlemas või lihtsalt omaette istumas kohvitass ees. Tagasi vanale majale mõeldes joonistubki esimesena silme ette kooli ühine kokkusaamise koht oma spetsiifiliste lõhnade ja interjööriga.

4. Kes on olnud Teie kolleegid ja suurimad mõjutajad õppimise ajal ja loomingulises töös?

Õppejõudude kui isiksuste õpetamismeetodid olid väga erinevad. Nii näiteks minu diplomitöö juhendaja prof Mall Tomberg vaatas tavaliselt tudengi tehtud kavandeid pikalt. Kui tema arvates oli asi kombes, ei öelnud ta midagi ja see tähendas, et võib samas suunas jätkata.  Kui miski tema arvates ei klappinud, andis sellest märku, kiitis vaid suurepärase tulemuse puhul. Muidugi võis alati küsida ja arutleda, aga tudeng pidi olema tööd tehes väga iseseisev. Mulle isiklikult selline meetod sobis.

Õnn oli tunda Kaljo Põllut kui joonistusõpetajat  ja olla 1987 ühel tema  legendaarsetest soome-ugri  reisidest. Kaljujooniste  kopeerimine oli eriline tegevus, mis aeg-ajalt oma müstilisusega kummitab ja ajendab kogetut taas oma tekstiilides meenutama.

Koolitööde hindamised olid olulised. Kahjuks ei jõudnud sageli teiste erialade ekspositsioone vaatama, sest olid pärast oma töödega valmis jõudmist ja üles riputamist lihtsalt liiga väsinud. Kui hindamiskomisjon oli ruumis, siis tudengeid sinna ei lubatud. Tagasiside said hiljem juhendanud õppejõu vahendusel.

Erinevad isiksused, õpetamismeetodid ja õppejõudude endi looming, kaastudengid ja nende ettevõtmised lõid õhustiku ning koosmõju edasi minekuks. 

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud? 

Vastavalt ideele kasutan väga erinevaid materjale, tehnikaid ja formaate. Olen kudunud gobelääne, sidunud ja värvinud kangaid. Väga palju olen oma töödes kasutanud poest ostetud kangaid ja korduselemendina aga mitte ainult tööstuslikult toodetud nn esemeid.

6. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga?

Kuna tollane õppekava oli traditsioonilisel tekstiilil põhinev, siis pärast lõpetamist kudusin eelkõige gobelääne nii näitustel esinemiseks kui ka Tartu ARSis autoritiraažikunstnikuna nn toodanguks. Selle kõrval algasid kohe otsingud erinevate materjalidega, mida oluliselt toetas kaks kuud töötamist Jurmalas  rahvusvahelises tekstiilikunstnike ja skulptorite seltskonnas. See andis enesekindlust ja julgust olla mittekonventsionaalsem.

7. Millega tegelete praegu?

Tegutsen oma MTÜ raames – tekstiilikunsti ajaloo loengud Tartus, Viljandis ja Kuressaares, töötoad kohalikes kogukondades, oma kogunenud mõtete väljendamine eelkõige tekstiilikunstis, aga ka maalis ja muudes meediumites. Tekstiilidisaini katsetused alles ootavad ees.

8. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Miks?

Protsess on kõige olulisem. Naudin mõtte keerulisi käike, idee endas kandmist ja teostamiseks lahenduse otsimist, mis teinekord võtab hulga aega. Ma ei mõtle, kellele minu idee korda võiks minna. Küll tunnen head meelt kui suudan kedagi rõõmustada. Valmis töö vastu kaotan tavaliselt huvi. See muutub iseseisvaks ja hakkab elama oma saatusega elu. 

Disaini puhul aga nii isekas olla ei saa.