KAIRE TALI

1. Millal õppisite EKA-s? Kas olete akadeemias ka õpetanud?

Sain Kunstiinstituuti sisse esimesel katsel aastal 1978. Konkurss oli siis 28 inimest ühele kohale. Õppisin viis aastat nagu tollal tekstiili erialal oli ette nähtud, lõpetasin 1983 cum laude. Õpetanud olen kahel korral: 1995 ja 1997 aastal. Olin neljanda kursuse gobelääni külalisõpetaja (tollal oli vaip veel põhjalikult õppekavas).    

2. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Olen väga palju mõjutusi saanud oma vanaemalt. Kuigi ta oli lihtne töökas maanaine ja kolhoosi pearaamatupidajana tegi ta imelist käsitööd. Kuna teda huvitas just kunstnike tehtu, võttis ta mind alati igasugustele näitustele kaasa. Sealt sai ilmselt alguse minu huvi tarbekunsti ja eriti tekstiili vastu. Vanaema õpetas ka mulle kõik tehnikad selgeks, käsitöö oli koolis mu lemmikaine. Oma esimese päris suure gobelääni kudusin 14 aastaselt. Kui nägin näitusel Mall Tombergi suurt gobeläänpannood "Vana linn" olin justkui ära tehtud ja otsustasin kindlalt tekstiili eriala kasuks (teine valik oli disain).  

3. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Olen saanud õppida väga erilisel ajal. Olin ju nii noor, ühiskonnas toimuv polnud kuigi lootustandev. Stagnatsioon, vaesus ja nõmedus aga ei seganud õppimise ajal absoluutselt. Sest Kunstiinstituut oli justkui vabaduse ja optimismi tsitadell. Tagantjärele on meeletult võimas meenutada, kuidas see maja kõik oma asukad justkui kaitsesse võttis. Mäletan, kui viienda aasta kevadel diplomitöö teostamise ajal ühel päeval äkki tajusin, et sellest majast tuleb peagi minna... Olin absoluutselt õnnetu.

Kindlalt minu elu vingeimad aastad. Viis aastat kõike ja hästi palju... Sellest majast sain hariduse, millega saan hakkama igas olukorras. Palju sõpru, eeskujusid ja mõjutajaid. Õpetamine käis tollal hoopis teisiti. Meid valmistati ette tõeliseks kunstnikueluks, ilma mingite allahindlusteta. Kool nõudis meilt täielikku pühendumist. Mäletan, kui oluline oli pingutada, sest õpetajad olid enamasti suured autoriteedid. Neid oli väga palju ja väga erinevaid.Tänu ajalooõppejõu Arnold Takkini huumorimeelele vist üldse kooli sisse saingi. Ta võttis vastu minu Nõukogude Liidu ajaloo sisseastumiseksamit. Mongoolia ikkest teadsin millegipärast väga kummalisi fakte. Hiljem loengutel selgus, et ta ongi suurepärane tõlgendaja ning sobis meie kooli väga.

Leo Gensi kunstiajaloo konspekte hoian alles siiamaani (loengud on konspekteeritud teatud pikantsete remarkidega). Armastasin ka filosoofia loenguid. Ene Grauberg oli minu jaoks väga huvitav ja erudeeritud õppejõud, kahjuks hakkas ta millegipärast hiljem parteiliinis aktiivseks, see tähendas paratamatult ebapopulaarsust. Kõik joonistamise õpetajad: Arnold Alas, Ilmar Torn, Olev Soans  ja Imbi Ploompuu nägid meiega hirmsasti vaeva. Nagu ka maalimise õppejõud: Saima Loik, Mari Aakre, Sass Suumann... Aga me joonistasime ja maalisime kirglikult ja huviga, püüdsime täiest hingest. Kõik tekstiili eriala õppejõud on minu mälestustes väga värvilisel kohal. Kaie Tilk, Anu Raud, Merike Männi, Maasike Maasik, Mall Tomberg - tollane absoluutne tipp Eesti tekstiilikunstis.   

4. Kes on olnud Teie kolleegid ja suurimad mõjutajad õppimise ajal ja loomingulises töös?

Eriala õppejõid andsid meile väga head eeskuju. Maasike Maasik, Merike Männi ja Anu Raud tegutsevad siiani absoluutses tipus. Palju on mind mõjutanud ka ühine elu Andres Taliga. Kuigi ta on teiselt erialalt, imetlen tema mõtteselgust ja loomingulist jõudu.    

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud? 

Olen olnud mitme tekstiili valdkonna lummuses. Siiani arvan, et gobelään on väga võimas väljendusvahend. Minu esimesed vaibad olid ülisuured, vähemalt 2 korda 3 meetrit ja suuremadki. Praegu teostan oma vaipu natuke väiksema formaadiga. Kuna pärast lõpetamist asusin tööle vabrikusse "Tekstiil" sain oma õpitu kõik proovile panna, sest tootmises oli hästi palju erinevaid artikleid. Sealsetest aastatest jäi mulle kirg siidimaali ja silmuskudumise vastu. Huvitanud on ka nahkaksessuaarid ja -rõivad ning mood. Olen igale tehnikale ja materjalile pühendunud olnud ja tegelenud süvenenult. 

6. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga? 

Olen olnud mitmetel töökohtadel ja sealt ka ilmselt suuremad muutused loomingus. Paratamatult on viimased 20 aasta vabakutselisena sundinud end täiendama ja otsima aina uut ja meeldivat tegevust. Pole olnud eriline ülevaatenäitustel esineja, rohkem oma tee kulgeja. Samas, uhke tunnistada, aga olen oma oskustega loomingulises maailma end kindlalt tundnud ja tekstiilikunstnikuna väga hästi toime tulnud.

7. Millega tegelete praegu?

20 aasta Katariina Gildi Tekstiilistuudios  tundub mulle võimsa saavutusena. 2014. aasta kevadel otsustasin end premeerida täieliku vabadusega ja tegelen kodus oma stuudios täiesti tavaliste väiksemate või suuremate töödega. Mõtisklen ja pean plaane, puhkan aastatepikkusest rabelemisest aga ei laiskle. Kavandan töid Riigihanke konkurssidele ning kogun materjale tulevaste tööde jaoks. Soov on joonistama hakata, lausa midagi temaatilist, näiteks moejoonistusi. Võtaks akrüülmaali käsile...täiesti huvitav ja uus maailm. Ühesõnaga, muutused kõiges.  

8. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Miks?

Armastan oma eriala. Raske selgitada, miks. Aga kui tuleb end tutvustada, lausun "tekstiilikunstnik" suure uhkusega. Tekstiil on kõige inimsõbralikum materjal ja seega saan oma loominguga ja ideedega mõjutada nii paljude elu-olu. Võin valmis teha suure seinavaiba ja sellega muuta ruumi ja seal viibivate inimeste emotsioone. Võin tikkida tillukese siidiprossi ja sellega kellelegi tükikese müstikat endast ära anda. Olen kaugel sellest, et propageerida ainult kõrgdisaini või unikaalset tekstiili. Aga olen veendunud, et tekstiilikunst on oma mitmekesisuses olnud läbi ajaloo võimas mõjutaja. Mis tulevikku tekstiilikunstile ennustada? Huvitavat ja värvilist, pehmed väärtused ei kao meie elust kuhugi.