LYLIAN MEISTER

 

1. Millal olite õppejõud EKAs; milliseid aineid õpetasite?

Töötasin tekstiilikateedris aastatel 1990-1998. Sealjuures olin tekstiilikateedri õpetaja kuni aastani 1994 ja edasi dotsent ning osakonna juhataja. Kuna tollal oli tavaks, et teaduskonna dekaani ametit pidas keegi osakonna juhatajatest, siis olin aastatel 1995-1997 rakenduskunsti teaduskonna dekaan. 1998-2005 töötasin EKA akadeemilise prorektorina rektor Ando Keskküla meeskonnas, minu vastutusalaks oli ülikooli õppe- ja teadustöö juhtimine.

 

Alustasin 1990 tollase tekstiilikateedri juhataja Maasike Maasiku kutsel värvikeemia õpetamisega ja viisin läbi ka ühe kangamaali praktika, kus teiste üliõpilaste seas osales praegune dotsent Krista Leesi. Värvikeemiat õpetasin päris pikalt ja koostasin ka uue õppematerjali nii kirjanduse, erinevate enesetäiendamise-töötubade kui oma ARS-i tekstiiliateljees töötamise kogemuste põhjal. Tänaseks on see muidugi ammu mu kolleegi (ja kunagise õpilase) dots. Piret Valgu poolt uuendatud. Edasi tulid trükikanga nn. “töö materjalis” tunnid ja erialakompositsioon, mis samuti puudutas trükikangaste kujundamist, nii tööstusele kui autorikangaste käsitrükki. Olen andnud ka selliseid ülesandeid, mida ei ole pidanud lahendama tekstiilimaterjale kasutades. Siin jõudis ehk kunagistest õpilastest kõige põnevama tulemuseni tänane tippdisainer Monika Järg, kes korraldas unustamatu ruumiinstallatsiooni ja performance Lasnamäe kooli pimendatud basseinis, kasutades oma töös õhupalle, vanu käekellasid, veealust valgustust ja kõiki üritusel osalejaid.

 

Kahjuks on paljud teosed ja ettevõtmised sellest perioodist jäänud dokumenteerimata. Tunde annan osakonnas ka täna, näiteks koos Piia Ruberiga esitamise tehnikaid, kus minu juhendatav osa seisneb pigem kirjutamises, samuti tööstusliku trükikanga kujundamist, erinevaid projekte magistriõppes. Juhendasin 2013/14 õppeaastal magistrantide Tekstiil 100 projekti, mille tulemusena ja eelkõige tänu magistrant Rita Assorile sündis käesolev veebileht.

 

2. Kes olid teie kolleegid ja mõjutajad loomingus ja õppetöös?

Kaasaegsest kunstist on mind õpetanud aru saama Ando Keskküla, temaga koostöötamine EKA rektoraadis oli väga eriline aeg. Paremini kirjutama ja ajakirjandust tegema õpetas mind Svea Talving, kelle arsenalist on pärit ka selline praktiline trikk, et tuleb vaadata oma tublide tegusate esivanemate pilte, kui mõni tüütu töö ei taha edeneda. Tänastest disaineritest lummavad mind oma fantaasiaga Marcel Wanders ja Moooi seltskond, Vivienne Westwood. Armastan Hollandi disaini ja Briti popkultuuri, minu jaoks esindavad need kompleksivaba loovust, nutikust ja vabadust.

 

Kunstnikest on suured lemmikud Anselm Kiefer ja Olafur Eliasson. Eesti tekstiilikunstnikest on mind mõjutanud kindlasti säravad isiksused ja õpetajad Maasike Maasik, kes oli ka minu diplomitöö juhendaja ERKI-s ja Anu Raud, kes juhendas mitmeid meie kursusetöid. Anu kaudu on meil vist kõigil eriline side Eesti rahvakunstiga.

 

Nooruses mõjutas mind tugevasti maaliõppejõud Kersti Ristmäe, kes on samuti tekstiilidisaini osakonna vilistlane. Kestev armastus vene kino ja vene kunsti vastu, samuti usk pintslitõmbe ilusse, tuleb ehk sealt. Veetsin koos tema ja egüptoloog Sergei Stadnikoviga tundide viisi aega erinevates kohvikutes kunstist, filosoofiast, ajaloost ja poliitikast vesteldes, tihti lõppes see ka suure ajutise tüli ja erimeelsustega.

 

Tugev mõjutaja on olnud Kadi Pajupuu, kes minu õppima asudes oli 4ndal kursusel ja lummas kõiki oma särava vaimukuse, kiire mõtlemise ning inimliku hoolimisega. Suure joone, kontrastsuse ja tegususega on alati muljet avaldanud Signe Kivi. Imetlen Krista Leesi, Tiina Puhkani, Mare Kelpmani, Monika Järgi, Kärt Ojavee, Katrin Pere, Piret Valgu, Nithikul Nimkulrati ja mitmete teiste tekstiilikunstnike professionaalset, kõrgetasemelist ja omanäolist loomingut.

 

Eriliselt  meeldivad mulle Annike Laigo vaibad ja Kirill Safonovi moedisain. Mind on kindlasti mõjutanud ka maalikunstnikud Tiit Pääsuke, Epp-Maria Kokamägi ja Mari Roosvalt, kes on olnud minu maaliõpetajad alates Tallinna Lastekunstikoolist ja lõpetades ERKI ÜTÜ maaliringiga. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõjutavad mind mu enda õpilased, ehk oskan lihtsalt paremini vaadata ja hinnata seda värskust, teistsuguseid oskusi ja kaasaja tunnetust, mis nende loomingu kaudu minuni jõuab.

 

3. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud? 

Olen kasutanud oma kunstiloomingus enamasti kas päris suurt või päris väikest formaati. Usun, et minu tuntuim töö on 1001, igapäevaselt järjestikku tikitud 1001 väikest nõelapatja. Teos kokku võtab aga installatsioonina terve galeriiruumi. Olen tekstiilidele lisaks eksponeerinud ka kollaaže ja kasutanud tekstiile osaliselt krundituna miniatuurmaalide aluspinnana. Käsitsi trükitud ja maalitud kangad on mul olnud aga kuni 10 m pikad. Olen disaininud ja teostanud ka tarbeesemeid: patju, laudlinasid, siidisalle ja rätikuid, rõivakangaid ja –kuponge, eriti oma ARS-i tekstiiliateljees töötamise ajal.

 

4. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga? 

ERKI ajal 1980ndate teisel poolel tegelesin peamiselt trükikangaga, sest selleks olid head võimalused tekstiilitööstuses ülejäänud tasuta värvide ja kooli trükiruumi näol, mille tollase meistri Eve Selisaarega sai alati kokkuleppele ruumi kasutamise osas.

 

ARSis töötamise ajal kavandasin palju maalitud siidisalle, rõivakangaid ja –kuponge, sellest tekkis ka suurem huvi siidimaali vastu ja 1990ndatel keskendusingi oma loomingus peamiselt maalitud kangastele, selle perioodi algust tähistas rühmituse NEOEKSPREPOST suur siidimaalinäitus Tallinna Lillepaviljonis 1992 koos Tiina ja Urmas Puhkani ning Andro Kööbiga.

 

2000ndatel pöördusin tagasi trükikanga juurde kasutades selleks Rootsis trükkimise võimalust Stockholmis KKV-s, kus töötasime koos Krista Leesi ja Piret Valguga Sleipniri stipendiumi toel. 2003 toimus minu ja Krista Leesi ühine näitus f-mail Tallinna Disaini- ja Arhitektuurigaleriis. Koostöös Tasara tekstiilitöökojaga Indias Keralas valmis 2001 ka minu disainitud telgedel kootud rõivakangaste, voodikatete ja laudlinade kollektsioon Terrassa Club, mis on jäänud siiski mu ainsaks katsetuseks telgedel kudumise valdkonnas. Samas huvitas mind järjest rohkem ka naiskäsitöö-põhine ja selle identiteediga tegelev kaasaegne kunst ja võimalused tekstiilimaterjalidega teistsugusel viisil publikut kõnetada, samuti kunsti ja muusika koosmõjus sündivad emotsioonid. Tallinna Kunstihoones ja Pärnu Uue Kunsti Muuseumis  2008 toimunud näitusel 1001 tegin koostööd muusiku (ja kunstniku) Mihkel Kleisiga, 2011-2012 Kaunases Monika Järgi poolt kureeritud kaasaegse Eesti tekstiilikunsti näitusel ja Tallinna Rakenduskunsti Triennaalil eksponeeritud teostele Lõõtsalood (valminud koostöös Katarina Meistriga) kirjutas kolm tangot akordionist Indrek Liit.

 

5. Millega tegelete praegu?

Tekstiilikunsti valdkonnas teostasin koos Katarina Meistriga kaks suuremõõtmelist trükikangast näitusele ornaMENTAALNE Tallinna Kunstihoones ja tahan nii trükkimise kui tikkimisega jätkata. Igapäevatöös juhin dekaanina EKA Disainiteaduskonda ja olen oma loomingulise energia suunanud sellel aastal peamiselt disainiteaduskonna uute BA õppekavade väljatöötamisele. Pingutan, et Tekstiil 100 planeeritud sündmused saaks sügisel teoks. Osalen Tallinna Kunstihoone ja Eesti Disainikeskuse nõukogude töös, teen koostööd EKA partneritega Eesti disainiauhindade väljaandmisel.

 

Professionaalses elus tegelen jätkuvalt ka maastiku ja haljastuse kujundamisega, nõustan arendajaid ja arhitekte haljastuse osas.

 

6. Kuidas on Teie professionaalne kogemus mõjutanud õppetööd osakonnas?

Iga inimene toob ju kaasa oma taustategemised, minu puhul on taust kirju ja ehk on olnud oluline ka minu sidusus erinevate asutuste ja organisatsioonidega väljaspool kooli. 1990ndatel mõjutas õppetööd kindlasti mu ARS-i professionaalne töökogemus, kus kunstiteosest sai müüdav toode, mis pidi olema värvikindel ja mugavalt kasutatav. Olen kunstnikuna läbi aastate olnud ka ise tegev, loomingulised probleemid ja ka tekstiilikunsti identiteedi küsimused kaasaegse kunsti kontekstis on ehk sedakaudu jõudnud õppetöösse. Viimastel aastatel olen püüdnud anda edasi oma ajakirjaniku ja toimetaja kogemusi esitamise tehnikate aines.

 

7. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Miks?

Täna huvitab mind eelkõige tekstiilikunstile ja traditsioonilisele naiskäsitööle iseloomuliku töövõttestiku, kujundikeele ja ka laiema tähendusvälja kasutamine kaasaegse kunsti kontekstis.

 

8. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Tahtsin tegelikult õppida maali, aga pärast aastast ettevalmistuskursust ERKI-s Epp-Maria Kokamägi juhendamisel, kus minuga koos õppisid ka tänased maaliõppejõud ja tuntud maalijad Jaan Toomik, Aimar Kristerson, Neeme Kulbok jt sain aru, et pean veel palju arenema. Nii, et tekstiil oli pisut arglikum valik ja eelkõige mõjutas seda võimalus tegeleda värviga ning maalile sarnaste probleemide lahendamisega. Samas pean tunnistama, et mulle meeldib käsitöö ja juba lapsena oli see sündmus, kui mu õmblejana töötanud lapsehoidja oma nööbid ja kirjud tekstiililapid lahti pakkis, et nukkudele midagi selga õmmelda. Tema pärandatud Singeri masinat hoian au sees.

 

9. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Minu õppimise aeg oli väga tore ja mulle meeldis ERKI-s õppida. Kuna sain sisse kohe pärast keskkooli lõpetamist, olin suhteliselt noor oma kursusekaaslaste seas. Tollal oli ERKI kakskeelne, teooriaainetes töötas paralleelselt ka venekeelne õppegrupp, erialatundides olime aga koos üliõpilastega üle NSVLiidu.

 

Minuga koos lõpetasid tekstiili Julia Venemaalt ja Galina Moldaaviast, mõlemad rahvuselt venelased. Galina mees, kes kandis alati valgeid rõivaid ja mängis õhtuti ERKI fuajees klaverit, oli armeenlane. Mu kursusekaaslane oli ka geniaalne keraamik Sergei Issupov, kelle loomingut saab aeg-ajalt Eestis näha. Tagantjärele oskan seda õhustikku hinnata. Samas olime väga eestimeelsed ja kriitilised ümbritseva nõukogude tegelikkuse suhtes.

 

Hindan väga, et meie teadusliku kommunismi ja partei ajaloo õppejõud olid mõistlikud ja analüütilise mõtlemisega inimesed. Aeg oli ka juba muutumas, esimesel kursusel 1985 kevadel vaatasin teise kursuse õppetöid, batikmaalina teostatud ENSV lipu ja viljapõldude lapikesi ja mõtlesin, et kui minul tuleb selline ülesanne, siis ma raudselt keeldun. Oma isamaalisust ma aga ei saanudki tõestada, sest “punaseid ülesandeid” edaspidi ei tulnud ja meie kavandasime juba Anu Raua juhendamisel 1988 vaipa eesti seltsile ja sai rõõmsalt sini-must-valget lippu joonistada.

 

Küll tabas meid keset õppeaega valusalt Gorbatšovi “kuiv seadus”, alkohol kadus ERKI puhvetist ja pidudelt. Mäletan rebastepidu 1987, kus pidasin moekateedris baari ja letil olid ainult keefir ja mahlad, leti all aga hulk salaviina. Vahele ei jäänud, ju salasilmad vaatasid mööda ja eriti ei pingutanud pidu rikkuma. Sünnipäevade tähistamiseks pidime tollal talongid näpus salgakesi viinapoe sabas seisma. Tuleb tunnistada, et alkoholiga oli ERKI-katel raju suhe, praegu tundub muidugi, et liiga raju ja ega see inimestele tihti kasuks ei tulnud.

 

Tekstiilikateeder ja moekateeder olid tollal ühendatud, nii tegime palju koostööd moetudengitega ja võtsime osa ERKI moeshow organiseerimisest. Kateedrit juhatas professor Mall Tomberg, väga väärikas daam ja suurepärane vaibakunstnik, legendaarse disainikateedri asutaja Bruno Tombergi abikaasa.

 

Kateedri õppejõududest, kes mind rohkem mõjutasid, kirjutasin juba eespool, olgu nad siinkohal korratud: Maasike Maasik ja Anu Raud. Palju veetsin aega trükiruumis, mille tööd sel ajal korraldas Eve Selisaar. Käisin lisaks tekstiili õppimisele Üliõpilaste Teaduslik Ühingu (ÜTÜ) maaliringis, kus õlimaali juhendas Tiit Pääsuke ja graafikaringis, mida eestvedas Anu Kalm.

 

Pärast 4ndat kursust olin kuu aega väikese grupiga välispraktikal Ungaris, see oli välismaailmale suletud ENSV-s suur ime. Pidusid toimus palju ja suurt osa kooli elust hoidsid üleval üliõpilased ise, korraldasime etendusi, näitusi ja näitusmüüke, ühisüritusi ja mida kõike veel. Koolis viibisime tihti nii päeval kui öösel. Mingil ajal lubas Maasike Maasik mul isegi töötada tekstiiliosakonna laos, oli see vast äge, sain oma esimese tillukese stuudio, aga ega see kaua ei kestnud...

 

Kooli ajast mäletan veel, et toetasime üksteist väga ja enne talviseid ja kevadisi hindamisi tuli teistele appi minna. Olen palju pasportuusid kleepinud, mis tollal igal akvarell- või guaššmaalil pidid hindamise ajal ümber olema ja ka muid töid teinud. Sessiööd koolis on jäänud eluks ajaks meelde. Ise olin tudengina ka viimase hetke inimene, vahel said kõik maalid ühe ööga lõpetatud ja hommikuks seinale. Hindamise hetk aga oli nagu näituse avamine, kõik pidi olema puhas ja korras, pildid seinas ja materjalis tööd laitmatult eksponeeritud, põrand öise töö jäätmetest puhktaks pühitud. Tollase tava kohaselt meid hindamisel juures viibida ei lubatud, paremad tööd võeti kohe seinalt kaasa õppetööde fondi ja ega erilist tagasisidet ka polnud, aga avatuma suhtlemislaadiga õppejõud ikka edastasid komisjoni arvamusi.

 

Tihti tõsteti kavandid ka kateedris toimunud arutelude käigus lihtsalt kahte hunnikusse, ühes head ja teises halvad ja pidi ise aru saama. Sügisel algas õppetöö minu tudengiks olemise ajal septembris, täna tundub see täitsa ihaldusväärne. Äsja sissesaanud kursus aitas sügisel põllumehi ja seda me muidugi ei tahtnud teha. Vanematel kursustel olid tihti just septembris praktikad, pärast esimest kursust veetsime septembri koos Anu Rauaga Kihnus ja pärast teist kursust Maasike Maasiku juhendamisel Narva Kreenholmis. Võimalus päris suurtööstuses töötada ja kavandada oli vägev elamus, Kreenholmis oli siis ka vähemalt 10 Venemaal väljaõppinud kangadisainerit tööl, valguslauad ja kapid täis defitsiitseid guaššvärvi purke. Poleks iial osanud ennustada, et seda ettevõtet täna enam ei ole...