MAASIKE MAASIK

 

1. Mis mõjutas Teie eriala valikut? Miks õppisite tekstiilikunsti?

Sündisin perre, kus kõik oskasid joonistada ja maalida. Isa oli musikaalne, aga eriala majandusõigus, ema oli arhitekt-ruumikujundaja. Ema oli nõudlik lapsevanem, kes lõi kodus esteetilise tausta. Minu vanaema oli meisterkuduja, silmuskuduja, kelle ämmal esimese vabariigi ajal suur kudumisäri Viljandis. Sestap kõik see – tekstiilimaterjalid, lõngad, värvide kokkuseadmine – oli mulle väga igapäevane.

 

Kodu tähendus oli mulle väga - väga suur ning samuti geneetiline vajadus teha midagi kätega. 

 

2. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Kui ma 1963. a ERKIsse astusin, juhatas kateedrit Natalie Mei. Aasta hiljem juba Mari Adamson. Õpetaja oli tol ajal autoriteet, sõna „Õpetaja“ kirjutati suure algustähega! Nõuti distsipliini, puudumised ja hilinemised ei tulnud kõne allagi, igaüks vastutas oma hariduse eest ise. Ma sooviks, et see oleks ka tänapäeval nii. 

 

Erialane õpe oli individuaalõpe – 3-5 tudengit grupis. Õppekava struktuur oli ülesehitatud nii, et liiguti lihtsamalt ülesandelt keerulisemale. Õppetöö kestis 5 aastat ning diplomitööga sai näidata oma küpsust. 5 aastaga kunstnikuks või disaineriks saada ei ole võimalik, sa pead pidevalt olema hoovuses sees!

 

Mari Adamson meeldis väga oma võimsalt natuurilt, ta teadis, mida nõuab. Intuitiiv-emotsionaalne lähenemine tol ajal, sellist analüüsimist, nagu tänapäeval, siis ei olnud. Mari Adamson oskas kõigis tudengites näha, mis on nende kalduvus. Diplomitöö oli kõrgelt väärtustatud.

 

Minu postulaat on – Igaüks ei ole igaühe õpetaja!

 

On suur vedamine, kui satub õpetaja, keda imetleda ja mõista. Kunsti ei anna õpetada, kunstnikuks sünnitakse. Disaini annab õppida, seal on palju tehnilist. Ka kunstiajalugu, esteetika, filosoofia aitavad sul mõista, kuhu selles virrvarris asetuda.

 

Mari Adamson. Leesi Erm. Joonistamise õpetajad Alex Kütt ja Alo Hoidre. Maaliõpetaja Ilmar Linnat ja Märt Bormeister. Kunstiajalugu õpetasid Leo Soonpää, Leo Gens, Boris Bernštein.

 

3. Kes olid teie kolleegid ja mõjutajad loomingus ja õppetöös?

Leesi Ermiga sain ma lähemalt tuttavamaks peale kooli. Ta oli väga soe, huumoririkas, ülimalt poeetiline inimene. 

 

Mari Adamson oli pigem eepiline, ta oli hiilgav vaistuinimene.

 

Kõige suurem mõjutaja oli vast aeg ise – kuldsed 60ndad. Selleaegne maali- ja graafikalooming, ka vaibakunst. Aga samuti ka keskaegne, ja alates 60ndatest kaasaegne, Poola ja Põhjamaad, Soome.

 

60ndad-70ndad olid Eesti tarbekunsti kuldaeg – tarbekunst oli Eesti riigi  visiitkaart. 

 

4. Millal olite õppejõud EKAs; milliseid aineid õpetasite?

Mari Adamson hakkas tegema eeltööd õppejõudude järelkasvu tekitamiseks juba kooliajal. Peale kooli lõpetamist suunati mind 3 aastaks  Narva ning sealt tulin EKAsse õppejõuks.

 

Eriti raske on õpetada 1. kursust. Inimesel, kes noor ja roheline, ei tohiks lasta seda teha. 

 

EKAs töötasin korralise õppejõuna aastatel 1971-1998, sealhulgas 1986 – 1994 kateedri juhatajana. Ained, mis minu kanda – tekstiili eriala kompositsioon; tööd materjalis, sh erinevaid ülesandeid; juhandasin tootmispraktikaid.

 

5. Milliseid materjale, tehnikaid ja formaate olete kasutanud? 

Suunamisaeg Narvas oli 3 aastat. Mulle ei meeldinud trendidesse töötamine, ei meeldi praegugi. Ühel hetkel ma tundsin, et mu hing jäi nälga. Seda Narvas saadud tööstusdisaini kogemust ja oskust, olen saanud siiski edaspidi ka rakendada.

 

Piltvaibal peaks olema sisu ja vormi ühtsus saavutatud. Rakenduskunstis on mõlemal oluline tähtsus – nii sisul kui vormil. Pindpõimelisi põrandavaipu ei teosta ma ise, kasutan väga head kudujat.

 

Ma armastan gobelääni kududa, olen seda tehes õnnelik! Olen värvide inimene, aga kuna valdan väga hästi tehnilist külge, siis aegajalt kavandan vaiba nagu graafilise teose – vähese värvi ja rikka faktuuri lahendusega. 

 

6. Kuidas on teie looming muutunud ja kohanenud ajaga? 

Olen vahetpidamata töötanud omal erialal, olen kui voolav jõgi. 

 

7. Millega tegelete praegu?

Sel aastal korraldan Kunstihoones valdkondade vahelist näitust „OrnaMENTAALNE“, olen koos Monika Järgiga selle kuraator. Üle 100 inimesega on vaja tegeleda, see on väga suur töö. 

 

Just sai valmis vaip „Kullalaev“. Viimased tööd kannavad eksistensiaalseid sõnumeid, aga oma tööde juures mulle pikemalt seletada ei meeldi, kes näeb, see näeb.

 

Ma ei taha istuda töö taha ja sünnitada negatiivsust! Minu loomingut iseloomustab positiivne esteetika.

 

8. Mis on Teile tekstiilikunstis ja/või - disainis kõige olulisem? Miks?

TEKSTIILIKUNSTIS. Kanda edasi inimkäe ja mõistuse imelist koostööd. Suuta oma loomingus edasi anda seda emotsionaalset ülendatust, hingelist võpatust, mida vajan ka ise kunstinautijana. Sisestada oma töödesse positiivset esteetikat.

 

DISAINIS. Originaaldisain ehk tarbekunst. Luua hästi funktsioneerivaid, esteetiliselt läbimõeldud inimsõbralikest materjalidest tarbeesemeid, mis on ühtlasi väärtuslikud ja vastupidavad. 

 

9.Kuidas on Teie professionaalne kogemus mõjutanud õppetööd osakonnas?

Kooli tulles töötasin ma algul väiksema koormusega. Kõige tähtsamad tekstiili erialal olid:

Gobelään, mida õpetas Mari Adamson 1975. aastani ja 2. Ruumiga seotud ülesanne.

 

Mina õpetasin tükk aega trükikangast. Üsna varsti hakkasin aga läbi viima ruumiga seotud ülesannet, enamasti oli kaasatud ka ruumikujundaja.

 

1973. aastal astusin töö kõrvalt Moskvasse aspirantuuri, minu juhendajaks oli Mari Adamson. Moskva ajal hakkas mind huvitama keskaegse gobelääni teema, istusin päevade kaupa Moskva Keskraamatukogus. Olen kirglik keskaegse piltvaiba austaja ja seda tänu Moskva-ajale.

Kuna olen osakonnas nii pikalt töötanud 1971 – kuni tänaseni, siis küllap ikka mingeid mõjutusi on.