Kirja pannud magistrantide kohtumisel kunstnikuga 28. mai 2014.a. Tiina Sillar.

 

AVE MATSIN

 

1. Mis mõjutas Teie eriala valikut ja miks õppisite tekstiilikunsti?

Minu kõige esimene aktiivsem kokkupuude tekstiiliga oli Põhja- Norras  - käisin seal aastatel 1991-1992 Tartu kunstikooli õpingute vahepeal Heimly Rahvaülikoolis. Sealne eriala Forming oli segu erinevatest kunstkäsitöö tehnikatest. Seejuures oli palju tekstiiliaineid: suurt teljeruumi kasutas viis inimest ja aega oli polaaröös piiramatult käes. Seal sain esmakordselt telgedel kududa ja mulle meeldis see väga. Sürgaveres põhikoolis õppides oli minu kunstiõpetajaks Virve Reiman, kes väga armastas rahvuslikku ainest ja suunas õpilasi seda kasutama. Kui 1993 aastal lõpetasin Tartu Kunstikooli, siis seal veel tekstiilieriala eraldi ei olnud, aga ma tegin oma lõputööks taimedega värvitud kampsunid, mille mustrid olid ainest saanud mulgi põlletikanditest - ise värvisin ja kudusin. Edasi sain kolmandal katsel 1995 aastal õppima EKA-sse, vahepeal töötasin kunstiõpetuse ja norra keele õpetajana. Peale bakalaureuseõpet läbisin õpetajakoolituse aasta, seejärel magistriõppe ja jätkasin 2003. aastast doktorantuuris, mille loodan lähiajal küll juba eksternina lõpetada. Naljaga pooleks olen praeguseks vist kõige kauem kunstiakadeemia nimekirjas olnud üliõpilane. Alates 2001 aastast asusin Anu Raua kutsel tööle Viljandi Kultuuriakadeemias.

 

2. Kuidas iseloomustate oma õppimise aega? Kes olid Teie õpetajad?

Peamisteks õpetajateks olid Lylian Meister, Kadi Pajupuu, Mare Kelpman, Maasike Maasik, põgusamalt Merike Männi, Signe Kivi ja Elna Kaasik. Meistritest tegutsesid Tarmo Mäesalu, Aino Mälivere, Eelike Virve ja Piret Valk. Anu Raua juures käisime etnograafia suvepraktikal.  

Kursused olid hästi väikesed ja oli väga oluline, kuidas kursus koos toimis. Töökojad olid koos meistritega ja oli väga hea, et su kõrval oli inimene, kes oli valmis tehniliselt kogu aeg aitama. Kuigi ma olin suhteliselt vastutustundlik - olin teistest natuke vanem ja juba ka aasta välismaal olnud - siis ikkagi kippusid asjad jääma viimasele minutile. Öised kudumised teljeklassis ja Nehatu burger koidikul -see kõik käis asja juurde. Praegu eeldan ma oma üliõpilastelt, et oleks süsteemne ajaplaneerimine ja oma tegevuste eesmärgistamine, kuid enda õpinguperioodis jäi sellest küll vajaka.   

Palju meie kursuse inimestest praegu tekstiilialal ei tegutse. Erialast tööd on teinud Mari Maiste (Õunap), kes tegeles erinevate sisustustekstiilidega ja Mae Lambing, kes disainis tööstustele trükikangaid. Kahjuks ma praegu täpselt nende erialase tegevusega kursis pole. II kursusel liitus meiega Annike Laigo, kes praegu ongi kõige tõsisem tegija. Laura Präätsi kohta puudub mul kahjuks lähem teave. Kaks meiega koos alustanut jätkasid poole peal õpinguid teistel erialadel: Ester Faiman "läks üle metalli" ja Kaari Onni (Laane) lavastuskunsti.    

 

3. Millal olite õppejõud EKAs; milliseid aineid õpetasite?

EKA-s olen õpetanud magistrantuuri ajal Avatud Akadeemias eesti rühmadele kangatrükki ja Rakenduskunsti Kolledžis vene rühmadele telgedel kudumist. Seejärel tulin Anu Raua kutsel tööle Viljandi Kultuuriakadeemiasse.  

 

4. Kes olid Teie kolleegid ja mõjutajad loomingus ja õppetöös?

Ma olen hästi palju õppinud Elna Kaasikult – ta oli ka minu lõputöö juhendaja. Mulle meeldis tema süsteemsus ja võimekus panna terve töökoda tegutsema. Mare Kelmpani kangakudumise õpetus on meelde jäänud. Üldises mõttes, oma tegemiste ja töödega on mind kindlasti mõjutanud Anu Raud. Ma ei ole täpselt tema jälgedes käinud aga imetlen väga tema meelekindlust ja terviklikku maailmapilti. Ka Kadi Pajupuu on mind väga mõjutanud ühiskondliku mõtlemise suunal: tema projektides kumas väga läbi koostöövajadus ja mingis mõttes ka ühiskonna teenimise küsimus. Tulles tagasi meistrite juurde, siis ka Aino Mälivere - ta on inimene, keda ma siiani väga tihti meenutan. Ta oli juba tollal üle seitsmekümne aasta vanune, väga tore ja armas inimene, kes nautis koostööd noortega ja oskas väga tasakaalukal ja humoorikal viisil kõiki huvilisi suunata.

 

5. Kuidas on Teie professionaalne kogemus mõjutanud õppetööd Viljandi Kultuuriakadeemias?

Olen töötanud Viljandi Kultuuriakadeemias viimased 13 aastat ja positsioneerun praegu rahvusliku käsitöö osakonna juhina pigem "haridus- ja arendusbürokraadiks". Tekstiiliga puutun igapäevaselt kokku õppejõu töös: õpetan sidusõpetust ja vanemaid arhailisi tehnikaid, samuti tegelen üha enam pärandtehnoloogia magistrantidega juhendamisega. Leian, et juhtimise juures on ülioluline erialane kogemus. Kuigi ma tegelen mitte ainult tekstiili erialaga, vaid laiemalt kogu traditsioonilise käsitöö valdkonna arendamisega, siis on minu arvates hästi oluline, et mul on endal praktiline kogemus, erialane oskus, materjalide ja tehnoloogiate tundmine. See on üldiselt üle kantav mis tahes teise materjali või tehnikasse.  

 

6. Millega tegelete praegu?

Minu iga-aastane loominguline tekstiiliprojekt on Viljandi Pärimusmuusika Festivali lavakujunduste kavandamine ja teostamise juhtimine alates 2003. aastast. Teeme seda koos lavastuskunstnik Kersti Rattusega. Kuna kogu kujundustesse puutuv on intensiivne lühiajaline naiskonnatöö on Kersti selle kohta toredasti öelnud, et lavakujunduste tegemine on protsess, kus Sul on kunstnikuna korraga mitu pead ja kümme kätt ning Sa suudad teostada rohkem, kui see üksi eales võimalik on.

Teine valdkond on arheoloogiliste, ajalooliste ja etnograafiliste tekstiilide rekonstrueerimine - kuna ma sel kevadel tegelesin põhjalikult oma doktoritööga, siis on olnud võimalus ka ise kududa ja teha erinevaid asju, mis on hästi tore. Pealtnäha igavavõitu koopiate valmistamine nõuab tegelikkuses tohutut loomingulisust: väga inspireeriv on vaadata, kuidas Sinu kätte all „ilmutub“ vana ese uues kuues ja Sa kohtud justkui millegi täiesti uuega. Püüad asetada seda eset ja ennast mingisse ammusesse aega ja mõelda kes, kuidas ja mil viisil seda valmistas ja kasutas. Minu jaoks on ajalugu ja paikkondlik identiteet väga olulised.        

 

7. Kuidas on Teie looming ja töö ajas muutunud? 

Kui kooli ajal oli oluline tekstiili tulem ehk siis ese, siis praegu nii õpetamises kui ka ise midagi tehes, pööran ma rohkem tähelepanu protsessile. Protsess ja kontekst millesse see asetub, on mulle olulisem kui tükk või asi, mis selle tulemusena pärast valmib.

 

Kui võtta õpetamise poolelt, siis on järjest olulisem oskuste pool - ja sellega me tegeleme üha rohkem ka Viljandis. See, et oskuste tulemusel valmib mingi ese, on praegu fookusest välja nihkunud. Või kui tegeleme esemetega, siis ikka selles kontekstis, et mida see nende tegijate ja kandjate kohta ütleb. Oluline on nö käeline pärimus - asjad ja oskused, mis liiguvad käest kätte ja mis tekstiili puhul on ka Eestis ilmselgelt säilinud. Meil on veel traditsioone, mida antakse peres edasi emalt tütrele, st mitteformaalse koolihariduse kaudu. Protsesside olulisus ja suuliselt väljendamatu pool nende oskuste juures on see, mida saabki tajuda ainult koos tehes või meistri-õpipoisi suhtes. Kõik need asjad, mis on selles protsessis, tegevuses ja oskuses sees, kuid mida me tihtipeale ei oska verbaalselt väljendada - nende uurimine, dokumenteerimine ja ajaloo jaoks säilitamine on muutunud aja jooksul üha olulisemaks. Küsimus, et mida saab tekstiili või laiemalt käsitöö kaudu teha ühiskonnas on praegu mulle olulisem kui see, kuivõrd kvaliteetne asi lõpuks välja tuleb või mis ese see on. See on muidugi ka oluline aga seda ei saa üle tähtsustada. Teisiti öeldes näen käsitööd laiemalt vahendina millelegi ühiskonnas kaasa aitamisele: näiteks pakkuda seeläbi inimestele tööd piirkondades, kus muud võimalused on väiksed.     

 

Algul Viljandisse tulles jätkasin väga konservatiivselt Anu Raua alustatud suunal. Aja möödudes oleme laiendanud haaret nii uute õppekavade kui uurimis- ja arendustegevuste kaudu. Eesmärgiks terviklikus: materjalides, tehnikates, kohaliku pärandi tundmises ja edasiandmises. Kui tulin siia, oli meie osakonnas üks õppekava ja 14 üliõpilast, praegu on neli õppekava ja ligi 120 üliõpilast. Rääkides vanadest tekstiilidest ja esemetest laiemalt on tavapärane, et esemeid hinnatakse väliselt või väliste tunnuste järgi - nii teevad kunstiajaloolased või ka etnoloogid kui nad esemeid liigitavad. 10 aastat tagasi oli ka meie tegevus seotud peamiselt nö esemete välise külje kujundamisega. Praegu on muutunud üha olulisemaks traditsioonilised tehnoloogiad, kohalikud materjalid - kuni selleni välja, et ka tööjõud on kohalik. Aspekte, mida saab uurida ja mille kaudu saab midagi laiemalt öelda meie kultuuri ja ajaloo kohta, on juurde tulnud. Nagu enne öeldud, siis oskuste ja tehnoloogia pool on see, mida me üha rohkem oleme väärtustanud. Oleme rahvusülikooli osa ja seetõttu on teaduse ja arenduse poole olulised. 2013. aastal ilmutasime oma osakonna käsitööteaduse ajakirja Studia Vernacula, mis ilmub kord aastas. Esemelise käsitöötraditsiooni juurde kuuluvate oskuste ja tehnoloogia ning kohaliku kultuuripärandi uurimine, edasiarendamine ja õpetamine on üks meie missioonidest. Oleme püüdnud tuua minevikupärandit tänapäeva ja rakendada nii, et see aitaks kaasa meie kultuurilisele mitmekesisusele.

 

Valdkond, kus meil on veel arenguruumi, on ettevõtlus. Oleme selles suunas rohkelt arendusprojekte teinud aga tööd on veel palju ees. Ühest üksikust esemest müügi või tiraažini on väga pikk tee. Kuidas muuta käsitöine tegevus tooteks, millised probleemid kaasnevad tiražeerimisega, kuidas saab käsitöö olla professionaalne elatusallikas ja muud sarnased küsimused vajavad veel põhjalikumat vastamist. Eestis ei võeta seda teemat veel väga tõsiselt, ka rahastajate poolelt. Väiketootmine, mis põhineb inimeste oskustel, tundub olevat riiklikus plaanis ebaoluline. Me püüame seda muuta, kuid protsess on pikk ja keeruline ning vaid heade näidete ja edulugude kaudu on võimalik tõestada, et käsitöö võiks olla Eesti ettevõtlusmaastikul regionaalse arengu toetuseks mõistlik vahend. Praegu on EAS-i põhisuund eksport, kuid selleks on vaja teatud hulka tootmist. Eestis jääb käsitööettevõtluse areng paljuski selle taha, et meie meistrid ei suuda tiražeerida, ning kui ei ole tiraaži, siis on väga keeruline hakata eksportima.  

 

Meil ei ole veel välja töötatud häid mudeleid tiražeerimiseks nii, et kõik saaksid teha seda, mis neile meeldib (disain, teostus, turundus jne) ja sellest tekiks toimiv ahel. Rääkides käsitööettevõtlusest, on see valdkond, mille sisse mahub väga erinevaid tegevusvorme: meil on meistreid, kes teevad üksikeksemplare või väikeseeriaid, kuid nö. varjus on veel hulk ettevõtteid, kes toodavad suuremaid koguseid (nt tooted, mis on müügil Müürivahe tänaval). Kuna ettevõtete tegevusmudelid ja mastaabid on nii erinevad, siis on keeruline ka kogu seda valdkonda kuidagi piiritleda ja uurida. Seetõttu on käsitöö valdkond olemasolevates loomemajanduse uuringutes vaid osaliselt kaetud. Probleemina näen ka seda, et Eestis on disain, tarbekunst ja käsitöö mis omakorda jaguneb professionaalseks ja hobikäsitööks veidralt ja meelevaldselt lahterdatud: justkui oleks olemas mingi hierarhia ja kõiki neid suundi hoitakse eraldi  "kastides". Minu meelest ei ole see mõistlik. Näen, et tegelikkuses on piirid nende kastide vahel hämarad. Samuti on igal "kastil" on teatud puudujääke, mida saaks kompenseerida teiste "kastide" arvelt, ehk siis võiks olla vähem sildistamist ja rohkem mõistlikku koostööd. Just selles plaanis, et kasutada käsitööd (ja tekstiili) ühiskonna hüvanguks - väiketootmine on näiteks võimalus maapiirkonna inimestele või keerulisematele sihtgruppidele töö andmiseks. Me ei pea tegema nii, et mõtleme siin midagi välja ja toodame Hiinas. Pigem peaksime suurema koostöö kaudu arendama oma ettevõtluskeskkonda siinsamas Eestis ja koos rohkem ühisele hüvangule mõtlema.